Päev Pyongyangi elus 2. osa: iga tööpäeva kohustuslikud osad Põhja-Korea pealinnas ja olematu meelelahutus
8:00
Algab töö. Pyongyang on riigi asjaajamiskeskus, kuigi kontor Pyongyangis võib väljast tulijaile üsna lage tunduda. Pangad, tööstusettevõtted ja ärid töötavad peaaegu täielikult ilma arvutite, koopiamasinate ja muu moodsa kontoritehnikata. Palgaarvestust ja raamatupidamist tehakse käsitsi.
12:00
Tehased, kontorid ja töökohad peavad tunniajase lõunapausi. Paljud töötajad võtavad lõuna kodust kaasa, või kui nad elavad lähedal, lähevad sinna sööma. Suurematel töökohtadel on odavat lõunasööki pakkuv söökla, menüüs on maisisupp, maisikook ja puder. Sööklates söömise põhimõte kombineerituna toidupoodide ja restoranide vähesusega tähedab, et Pyongyang jääb vastupidiselt paljudele teistele maailma linnadele lõunatunnil kummaliselt tühjaks.
Poes käiakse siis, kui saab. Kui poes on kaupa, ei ole hiljem tagasitulek valikute hulgas, sest kaup müüakse vahepeal maha. Põgenike jutu järgi ihaldavad põhjakorealased “viite kasti ja seitset masinat”. “Kastideks” on kapp tekkide jaoks, riidekapp, raamaturiiul, kummut ja kingakapp. Kodumasinateks aga teler, külmkapp, pesumasin, ventilaator, õmblusmasin, kassettmakk ja fotoaparaat. Lihtinimestel on vaid mõni kodumasin, harilikult teler ja õmblusmasin.
Ka toidu ostmine on samavõrd problemaatiline. Põhitoiduained nagu sojakaste, sojaoa pasta, sool ja õli, nagu ka hambapasta, seep, aluspesu ja kingad, müüakse kiirelt läbi. Toiduainete valik on väga piiratud. Valge peakapsas, kurk ja tomat on kõige sagedasemad, liha leidub harva ja üha harvemini on ka mune. Puuviljavalik piirdub enamasti õunte ja pirnidega. Põhja-Korea põhitoit on riis, kuigi leiba on vahel saada, saatjaks või, mis on sageli liisunud. Teravilju, maisi ja seeni esineb vahel samuti.
17:00
Tööpäev lõppeb, kuid enamik inimesi peab kontorisse või tehasesse jääma igapäevaseks kogukonna koosolekuks või õppesessiooniks. Kogukonna koosolekul arutatakse päeva jooksul tehtud tööd, hinnatakse progressi ja sõnastatakse ootusi järgmisele päevale. Õppesessioon on veel rohkem poliitilist laadi ning võib sisaldada poliitideoloogia õpet partei põhimõtete levitamiseks.
Enesekriitika on jätkuvalt populaarne, nagu ka niinimetatud kolleegi kritiseerimise sessioonid. Kriitikat võib pälvida kõik alates tööle hilinemisest kuni riigi ressursside raiskamiseni. Kogu kriitika tugineb Partei Unikaalse Mõttesüsteemi Vankumatu Kehtestamise Kümnele Põhimõttele. Solidaarsuse, õppimise ja kogukonna sessioone korraldavad Põllumajandusliku Töörahva Liit, Naiste Ühing ja Laste Liiga. Detsembris peetakse pikemaid koosolekuid aasta kokkuvõttete tegemiseks. Tihti tuleb osa võtta spontaansetest demonstratsioonidest ja marssidest.
20:00
Paljud inimesed on juba kodus. Talvel võetakse sisenedes ära ülerõivad ning pannakse selga mitu kihti aluspesu ja särke, et kehasoojust säilitada. Korterites tõmbab tuul, mis sunnib elanikke aknaid kilega katma. Kortermaju köetakse harilikult kuuma veega, maju ka söebriketiga. Kui elektrivarustus katkeb, kütet pole. Paljud elanikud on talveriietes kogu päeva ja isegi magavad nendes. Kel on ligipääs kana- või pardisulgedele, teevad neist tekke.
Igapäevaselt hoitakse naabritega sidet elektri olukorra osas. Suur osa Pyongyangist toimib nn vahelduva elektrivarustuse katkemise põhimõttel, mis tähendab, et kui majades ühel pool tänavat lülitatakse elekter välja, varustatakse elektriga majad teisel pool tänavat. Kui jõuab kätte vahetuse aeg, toob see kaasa laste hullumeelse rüseluse ühest majast teise, oma sõprade korteritesse üle tee.
Sotsiaalne suhtlus on takistatud. Telefonikõned tehakse valdavalt läbi operaatorite. See on naiste poolt kõige hinnatum töökoht (millel töötavadki ainult naised) ning viis, kuidas saada ligipääs kuulujuttudele ja uudistele enne lihttöölisi. Telefone paigaldatakse ainult kõrgema järgu ametnike kodudesse ja need on seega pigem ameti- kui eratelefonid.
Suitsetamine on odav lõbu. Koos nappusega on hakanud paljud sigarette ise rullima. See on ühtlasi ka vastupanuakt, sest kõige paremaks sigaretipaberiks peetaks Töölispartei Päevalehte.
Formaalse meelelahutuse võimalused Pyongyangis on väga piiratud. Linnas on umbes kaheksa kino, kuigi enamasti need suletakse elektrikatkestuste tõttu varakult. Yongdae lõbustuspark on endiselt suletud, nagu ka paljud teatrid. Kinokava on kantud propagandast, selles on näiteks Veremeri, Sõduri saatus, Üle maa tormavad leegid, või hiljutine hitt Teispool rõõmu ja kurbust, milles jõudis kinolinale esimene filmisuudlus Põhja-Koreas. Tavaliselt kirjeldatakse filmides Lõuna-Korea või USA reetlikkust ja kõik lõppeb Korea Rahvaarmee võiduga.
Puhkust on harva, vaatamata pikale nimekirjale tähtpäevadest ja mälestuspäevadest. Neli kuni viis puhkepäeva aastas on norm, mis antakse Kim Jong-il’i sünnipäeva aegu, Korea Demokraatliku Rahvavabariigi asutamispäeval ja Kim Il-sungi sünnipäeval, mil vanemad kingivad lastele küpsiseid ja maiustusi.
Pühapäevad on “jalutuspäevad”, mil ühistranspordi graafikud on hõredad. Elavat muusikat esitavad tihti Kunstipropaganda Trupid, nende laulud sisaldavad põhiliselt revolutsioonilisi mõtteavaldusi. Koduseks meelelahutuseks on põhiliselt televiisor.
Kodanikud peavad raadio ja teleri ostust ette kandma. Ametivõimudel on olnud tavaks inspekteerida, kas seadmed on lülitatud ametlikku programmi vastu võtma. Välismaiste raamatute, ajakirjade ja ajalehtede omamine on keelatud. Sellele vaatamata imbuvad mõned uudised välismaailmast läbi ebaseaduslike lühilaineraadiote.
22:00
Enamik inimesi on voodis. Autode nappus, vara algav õhtu, meelelahutuskohtade puudus ja elektrikatkestused tähendavad, et keskööks saab Pyongyangist sisuliselt kummituslinn ning see ei muutu kuni kella kuueni uue päeva hommikul.
Copyright Guardian News & Media 2014
