PÄEVALEHT AFGANISTANIS: Eesti sõdurite rindejoon peitub Afganistani kõrbeliiva rüppe
“Tegutseme konventsionaalse sõja piirkonnas,” võtab olukorra kokku nooremleitnant Tõnis Kurm, Eesti jalaväekompanii meditsiinilise evakuatsioonigrupi ülem. Kokku 80-mehelisel Eesti võitlusüksusel on rahutus Helmandi provintsis seni läinud suhteliselt hästi. Hoolimata sellest, et Camp Bastioni baasist eemal, külades ja maastikul patrullides satutakse vastase tule alla enam-vähem iga päev, on seni saanud vaid üks mees haavata.
Keset Helmandi kõrbe püsti pandud Camp Bastion on ehe sõjaväebaas. Midagi liigset siin pole, ainult kõik vajalik paarile tuhandele mehele, kelle ülesandeks on sõdida Talibaniga. Baas on kohalikust elust isoleeritud, siia ei kosta ei muessinide palvekutsed ega ulatu mobiililevi.
Üks Eesti jalaväelaste korduvatest muljetest on looduse maaliline ilu. Vähem kui 50 kilomeetrit eemal on Sangini org, nn roheline vöönd, mis on koduks sadadele tuhandetele afgaanidele – ning Talibanile. Läbi oru jookseb kohaliku majanduse jaoks strateegilise tähtsusega tee ja Kandahari linna toitev elektrivool Helmandi jõele ehitatud Kajaki tammilt. Samas laiub aga ka lõviosa Helmandi provintsi moonipõldudest, mis annavad poole Euroopa heroiinitarbest.
Puudub selge vastane
Kompaniiülem major Leo Käige ning Eesti Afganistani-kontingendi juht kolonelleitnant Vahur Karus ei koonerda kaitseväelaste motivatsiooni, ettevalmistust ja varustust kiites heade sõnadega. Küsimusele, kas ta hirmu tunneb, vastab üks eesti keelt ladusalt valdav vene rahvusest kaitseväelane mõistmatult: “Hirm? Ma ei saa sellest sõnast aru.”
Vähem kui 20 aasta eest kuulsusetult lõppenud NSV Liidu Afganistani-avantüüri ei maini keegi üheski vestluses. Ohvitseride videoteegis jäävad küll silma ka nii Vene film “9. rood” kui ka Eesti “Afganistani armid”.
Mida teeb Eesti sõdur Afganistanis praegu? Lihtsa vastuse puudumine pole sõduri süü – kui öelda, et olukord on keeruline, tähendaks see alahindamist. Selget vastast tihti pole. “Viskavad relvad maha ja on järgmisel päeval põllul tavalised kohalikud,” iseloomustab tegelikkust rohkem kui üks mees. “Kui küladest läbi sõita, siis mõni lehvitab, mõni viskab kiviga,” nendib nooremseersant Rainer Loss.
Kohalike usalduse võitmine on seni poliitikute jaoks lahendamata küsimus, sõjaväelastest rääkimata. “Panused tehakse sellele hobusele, kes võidab,” võiks olla Helmandi vanasõna. Küsimusele, millal rahu saabub, vastab enam kui üks Eesti kaitseväelane poolnaljatamisi, et seda “näevad ehk lapselapsed”.
Tänapäeva sõjakunst lahutab sõduri vastasest ka elementaarses mõttes, enamik kaitseväelasi veedab suure osa ajast soomukis. Talibani näevad vaid sihturid ja kuulipildurid.
“Vaja oleks rohkem vägesid,” riskib üks allohvitser poliitiliselt tundliku teemaga. Briti lahingugrupi – ja seega Eesti kontingendi otsene ülem – brigaadikindral Jerry Thomas ütleb, et ta võiks “teha kahe diviisiga Sanginist homme Fallujah’ (mässulistevastases suurrünnakus purustatud Iraagi linna – toim)”, kuid lisab kohe, et see poleks lahendus. Nii hävitataks sama elu, mida NATO peaks siin üles ehitama.
Kabulis populaarse Talibani jaotusega “lepitamatuteks” ja
“päevilisteks” on vähe peale hakata, eraldusjooned jooksevad läbi hõimudest, küladest, peredest ja inimestest endist. “Liikumist, mis on tulnud rahva seast, ei ole võimalik võita,” tõdeb Karus.
Eesti sõdur tunneb vastase vastu selget professionaali respekti. “Võideldakse kui võrdne võrdsega,” kordub intervjuust intervjuusse. Pooli eristab vaid tehnika. NATO-l on õhutugi, Talibanil on vastu panna ümbruse tundmine ja tagalaks mäed, kuhu allianss ei kipu.
Tehniline ja kultuuriline distants teeb keeruliseks suhestuse kohalike oludega. “Oleme tavalised inimesed, täidame oma ülesandeid, ei lase endale viga teha, aitame neid, keda saame,” võtab kaitseväelase filosoofia kokku üks kümnest venekeelsest sõdurist, Deniss Mihhailov.
Sõduritel pole pealegi selgust, millest tohib rääkida, millest mitte. Eesti asjurit Toomas Kahurit turvavatel sõjaväepolitseinikel keelatakse pärast paari õnnestunud intervjuud ajakirjanikega suhtlemine üldse ära. “Pole meediakoolitust,” öeldakse Tallinnast. Nõnda pole ka ime, et sõdurile on laagrisse ilmunud reporterid lihtsalt üks paljudest elu väikestest nuhtlustest – ajakirjanik on võõrkeha, relvavendlusse pühendamatu.
Elu nuhtleb Afganistani-kontingenti muulgi viisil. Iraagis on sõduri peamise sissetulekuallika, lähetusraha koefitsient 1,55, Afganistanis 1,40. Ometi elab sõdur Iraagis baasis, Afganistanis mõnikord kümme päeva “põllul”. Märtsis saabuva uue kontingendi puhkus kärbiti 21 päevalt kümnele. Pole ime, et Afganistanis viibiv Eesti sõdur tunneb: kodumaal teda ei mõisteta ega hinnata.
