PÄEVALEHT VALGEVENES: Näljaga Lukašenko režiimi vastu, sest muu enam ei aita
Mai lõpus alustasid seitse noort inimest Soligorskis näljastreiki, et sel äärmuslikul viisil võimude omavolile vastu seista. Keset südalinna, kõikide möödujate silme all riputasid nad välja suure loosungi “Näljastreik” ning keelatud valgepunavalge rahvuslipu, mille lehvitamine avalikus kohas lõpeb harilikult hiljemalt kümmekonna minuti pärast uurimisisolaatoriga.
Järgnevate nädalate jooksul levisid väikeste gruppide näljastreigid üle Valgevene. Ühtekokku hülgas söömise 45 inimest, ehkki korraga polnud neid kunagi nii palju streikimas.
Aktsiooni üks algatajaid, end elukutseliseks revolutsionääriks nimetav Paval Batujev meenutab, et idee sündis samasse korterisse kogunenud sõprade hulgas juhuslikult. Äsja oli üks nende organisatsiooni Maladõ Front (Noorterinne) liikmetest, Maks Sementšik, saanud teada, et on poliitilise tegevuse pärast ülikoolist välja heidetud.
Noored otsustasid üheskoos Maksi toetada. Korteris elava
15-aastase noormehe vanemad olid parasjagu suvilas ning nii polnud kedagi segamas, et plaani ellu viia.
Võimud varastasid lipu ära
“Umbes teisel päeval hakkab näljast pea valutama ning on paha olla,” kirjeldab ajalootudeng Sandras Gleb, mida näljastreikijad läbi elasid. “Aga siis muutub olemine kuidagi kergeks. Meil oli väga lõbus, laulsime kogu aeg.”
Kuuldus näljastreigist hakkas levima. Peagi saabusid esimesed ajakirjanikud: Raadio Vabadusest, Poolas tegutsevast Radio Poloniast ning põrandaalustest lehtedest. Nii mõnigi läbisõitev auto tuututas rütmis, millega skandeeritakse keelatud hüüd-lauset “Îõve Belarus!” (“Elagu Valgevene!”). Kolmandal päeval süütasid inimesed akna all
80 küünalt.
Mõistagi ei maganud ka tšekistid. “Nad varastasid meie lipu ära,” naerab Batujev, meenutades, kuidas ühel hetkel kerkis akna taha tõstuk ning kellegi käed valgepunavalge kanga maha rebisid. “Õnneks olid meil kodus olemas kõik vahendid, nii et tegime kiiresti uue.”
Julgeolekutöötajad hoiatasid näljastreikijaid tõsiste tagajärgede eest. Aga kummalisel kombel jäidki ähvardused paljasteks sõnadeks.
Kolmel korral läksid meele-avaldajad ka linna keskväljakule. Ikka sama plakatiga “Nälja-streik”. Ja vastasid hämmeldunud , mitte kunagi midagi taolist näinud inimeste küsimustele. Ajakirjanikud ümberringi. Või-malik, et meedia toetus hoidis KGB-d neid arreteerimast.
“Meid aitas väga grupi otsusekindlus iga hinna eest lõpuni välja minna,” meenutab Gleb. “See, et me olime koos. Üksinda oleks vist väga raskeks läinud.”
Lõpuni?
“Miinimumeesmärk oli inimesi teavitada. Usun, et selle me täitsime,” selgitab Batujev. “Aga üheksa päeva pärast otsustasime lõpetada. Saime hästi aru, et enda tapmise või tervise pöördumatu rikkumisega ei saavuta me midagi. Võimudele on meiesuguste inimeste saatus täiesti ükskõik.”
Oma ettevõtmist keelitas neid lõpetama ka korterit külastanud opositsioonijuht Aljaksandr Milinkevitš, kes palus noori säästa oma tervist tuleviku jaoks.
Praegu on kõik Soligorski näljastreikijad – kuus noormeest ning üks tütarlaps – täie tervise juures. Batujev kaotas kehakaalust neli kilo. Märksa kleenukesem Gleb vähem.
Aga kas midagi sellist tuleb veel?
“Kui vaja, siis kindlasti. Aga praegu Soligorskis ehk vaja polegi,” usub Batujev.
Valgevene proletariaadi sümbol
•• Kui kuskilt oodata Valgevene režiimi kukkumist, siis just taolistest linnakestest nagu Soligorsk, mis sümboliseerib just proletariaati ja Valgevene majanduse selgroogu. Ning see on koht, kus reÏiimi sisse ehitatud vead hakkavad inimeste heaolus juba valusalt tunda andma. Linn varustab võime kaaliumväetistega, tähtsa ekspordiartikliga. Paraku ei suudeta seda müüa.
•• Pooleteise aasta eest otsustasid võimud rebida katki kõik lepingud välismaiste vahendajatega ja väetisi lõpptarbijatele otse müüa. Tulemus “ületas” ootusi: aastaga ei suutnud riigi bürokraadid sõlmida ühtki müügilepingut. Kaevandused ja tehas viidi vahepeal koguni sundpuhkusele. Alles juunis võideti osaliselt tagasi EL-i turg, samuti pakkus Valgevenele abikätt Venezuela.
