Pärast möödunud nädala reedet, mil oma Peredelkino residentsis suri Moskva ja kogu Venemaa patriarh Aleksius Teine, kestis Moskvas peaaegu lakkamatu vihmasadu.

„Ajavahemikul 5. kuni 9. detsembrini langes Moskvas 18 mm sademeid, mis on kolmandik kuu normist,” teatas internetisait Meteonovosti. Sünoptikute teatel jäi kogu Venemaa pealinn ka eilseks lõunakaarte tsükloni atmosfäärifrontide meelevalda. Tsükloni kese möödus Moskvast ida poolt, kohati taevas aeg-ajalt selgines ja sadu lakkas. „Patriarhi viimsele teekonnale saatmine möödub taevaste pisarate all,” tõdeti ilmaliku ilmateate lõpetuseks.

Nutva taeva all käis alates laupäevast Lunastaja Kristuse kirikus patriarhiga hüvasti jätmas ligi 80 000 inimest. „Tunnen, nagu oleks mul südamest tükk välja rebitud,” ütles Reutersi reporterile pisarais pensionär Maria Mindova, kes oli kohale tulnud Ukrainast. „Mitte mingid sõnad ei väljenda seda tohutut kaotust,” lisas ta kiriku ees, mis muu hulgas on üks Aleksiuse 18 patriarhiaasta triumfe. 19. sajandil Napoleoni üle saavutatud võidu tähistamiseks ehitatud pühakoda, mis Stalini ajal 1930. aastail lammutati, ehitati möödunud kümnendil uuesti üles.

Valged roosid

Kui seda poleks tehtud, oleks seal võib-olla endiselt Nõukogude ajal rajatud välisujula. Nüüd kõrgub siiski tohutu kuldkuplitega katedraal, sedapuhku justkui Aleksiuse enda mälestuseks. Eile hommikul kell kaheksa sissepääs suleti ja algas jumalik liturgia, kiriklik mälestusteenistus. Seda viisid läbi paarsada vene õigeusu kiriku vaimulikku ees­otsas Smolenski ja Kalinin­gradi metropoliidi Kirilliga, kelle sinod valis laupäeval patriarhi ajutiseks asemikuks.

Kuldkarras kõrgem vaimulikkond, madalahäälne kirikulaul ja viirukisuits täitis kiriku, milles kõrgemale alusele oli asetatud kirst patriarhi surnukehaga, peatsis ikoon ja küünlad. Ja roosid. Valged roosid sarga juures. Need olid Aleksiuse lemmiklilled – kui mitte kõigi tema ligi 80 eluaasta jooksul, siis ilmselt suurema osa elust, mis algas Tallinnas 23. veebruaril 1929.

Lühikeseks jäänud abielu

Baltisaksa ja vene päritolu vanemate peres sündinud Aleksei Ridiger õppis Tallinna vene keskkoolis ja lõpetas 1950. aastal Leningradi vaimuliku seminari. Samal aastal abiellus ta Vera Aleksejevaga, kuid vähem kui aasta hiljem tuli lahutus – teisiti polekski saanud jätkuda Ridigeri tõus kirikuametites. Tartu praost, Tartu-Viljandi praostkonna juht, Tallinna ja Eesti piiskop, peapiiskop, metropoliit, 1986. aastast lisaks Eestile Leningradi ja Novgorodi metropoliit ning 1990. aastast Moskva ja kogu Venemaa patriarh. Kõrgemale polnud enam võimalik tõusta. Vähemasti mitte enne siit ilmast lahkumist.

Eilsele mälestusteenistusele olid kogunenud paljude välismaa ristiusukirikute kõrged esindajad, nende hulgas Konstantinoopoli patriarh, kes võttis üle mälestusteenistusele järgnenud matusetalituse juhtimise. See oli justkui kinnitus õigeusu kirikute lepitamisele, millele Aleksius pühendas palju jõudu. Ühtaegu seisis ta üsna lepitamatult vastu lääne kirikute „sissetungile” ja suutis ühendada vene õigeusu kiriku ehk selle organisatsiooni Venemaal ja välismaa haru, mille olid loonud bolševike eest põgenenud emigrandid. Just samas Lunastaja Kristuse kirikus kirjutas Aleksius koos välismaa vene õigeusu kiriku juhi metropoliit Laurusega möödunud aasta mais alla ühinemis­otsusele.

See polnud kerge saavutus, nagu viitas ka Aleksius ise, kui mitmed Vene meediakanalid olid 27. aprillil 2007 teatanud, et ta on suremas või juba surnud. Veidi hiljem väitis patriarh, et selliste valede levitamise taga võis olla soov nurjata kahe kiriku ühendamine. „Nagu aga näha võite, olen ma terve, pean teenistust, olen elus,” tsiteeriti teda.

Kuid 2008. aasta 5. detsembri hommikul jäi ta süda siiski seisma. „Kogu tema elu oli heategudega täidetud, heategudes aga avaldubki Jumal,” ütles eile kesk­päeva paiku kirikliku mälestusteenistuse järel metropoliit Kirill. „Kui me teeme heateo, siis teeb seda Jumal ise meie kätega.”

Selleks ajaks olid kirikus koha sisse võtnud ka rohkem ja vähem tähtsad ilmaliku võimu kandjad eesotsas president Dmitri Medvedevi ja peaminister Vladimir Putiniga – mehega, kelle võimu all olevat kirik Aleksiuse oponentide väitel muutunud Kremli „väiksemaks vennaks” ning kellega väidetavalt ja üpris kaudselt sidus Aleksiust ka KGB.

Allasurujast eestvõitlejaks

„Patriarh Aleksius Teisel oli erakordne karjäär, mille jooksul ta muutus vene õigeusu kiriku allasurujast selle eestvõitlejaks. KGB favoriidina edutati teda kiiresti kirikuhierarhias, samal ajal kui dissidentlikke preestreid vangi heideti. Kiriku sisulise välisministrina aitas ta varjata Vene kristlaste represseerimist, kaitstes Nõukogude süsteemi välismaa ees. Ta tõusis karjääriredelil kiiresti ja valiti vene õigeusu kiriku etteotsa otsustaval ajal 1990. aastal, mil Nõukogude Liit lähenes kokkuvarisemisele. Küllap vist üllatuslikult haaras ta aga võimalusest kinni ning viis kiriku taassünnile ja õitsengule.” Sellised read pü­hen­das Aleksiusele surmapäeval BBC.

Tõepoolest, Aleksiuse ajal kirikute arv mitmekordistus umbes 30 000-ni, kloostreid on nüüd 18 asemel ligi 700, nende hulgas küll ka vaid mõne munga või nunnaga paigad. Metropoliit Kirill või keegi teine saab tulevase patriarhina üle võtta palju suurema ja paremal järjel oleva materiaalse baasi.

Matusetseremoonia lõpupoole läksid lendu kuuldused, et Kirillil olevat hakanud paha ja ta viidud matusetalituselt eemale. Kuid teleülekandes, mida tegid kolm üleriigilist kanalit, näidati Kirilli siiski suures plaanis edasi, märkis RIA Novosti. Otseülekanne mälestus- ja matuseteenistuselt polnud ainus muudatus suurte Vene telekanalite saate­päevas: presidendi ukaasi täites kõrvaldati kavast meelelahutussaated, asendades need kirikut ja Aleksiust puudutavate dokumentaalfilmidega. Kolmes suuremas kanalis ei näidatud ka reklaami.

Esimesena pärast kõrgemaid kirikutegelasi astus patriarhi kirstu juurde viimseks hüvastijätuks president Medvedev. Riigipea järel tegi seda tema abikaasa ning siis peaminister Putin ja abikaasa. Järgnesid Valgevene, Moldova, Serbia ja Armeenia riigipea.

Kirill on favoriit

Samal ajal oli juba tuhandeid inimesi kogunenud nii Lunastaja Kristuse kui ka Jumalailmumise (Jelohhovi) katedraali juurde ja mitmele poole nendevahelise tee äärde. Paljud olid tulnud lastega, rohkesti oli vanemaid inimesi, peaaegu kõigil käes lilled. Palju oli ka korravalvureid: kogu linnas kokku kuus tuhat militsionääri ja sõjaväelast – nii kummagi kiriku juures kui ka matuserongi teekonnal, mis oli liikluseks suletud. „Olen serblane, aga otsustasin sel kõigi õigeusklike jaoks kurval ajal siia tulla. Sel hetkel peame me ühte hoidma,” ütles RIA Novosti korrespondendile üks leinaja Jelohhovi katedraali juures.

Just sinna otsustas sinod laupäeval, viidates Aleksiuse enda soovile, matta vene õigeusu kiriku 15. patriarhi. Esialgu puust ja hiljem kiviplaadiga kaetud haud jääb Aleksiuse viimaseks puhkepaigaks kirikus, kus ta 10. juunil 1990 patriarhiks pühitseti. Samas pühakojas on ka tema kaitsepühaku, 14. sajandi Moskva metropoliidi Aleksi(use) säilmed ja imettegev Kaasani Jumalaema ikoon. Sinna on maetud ka üks tema eelkäijaid, patriarh Sergi(us) (1867–1944).

Vaevalt meenus Aleksiuse haua sulgemisel veel viimase palve lugenud metropoliit Kirillile seik, et selles kirikus ristiti 1799. aastal Aleksandr Puškin. Oli aeg hakata mõtlema homsele päevale, sest juba täna peaks sinod uuesti kogunema, et arutada kirikule uue juhi valimist. 62-aastane Kirill on üks peamisi favoriite ja kuigi räägitakse, et valikuni peaks juhtima jumalik tahe, kulub siiski üksjagu inimlikku pingutustki. Eriti juhul, kui kõrgemad vaimulikud kirikukogul tõesti hääletavad, nagu Aleksiuse puhul. Veidi vähem juhul, kui heidetakse liisku, mille langemises pühal vaimul võib olla suurem roll. Nii toimiti 1917. aastal, kui kolme kandidaadi seast sai pärast ligi 200-aastast vaheaega esimeseks patriarhiks Tihhon.