Phoenix sooritas täna öösel riskantse maandumise Marsile
Marsisond Phoenixi 680 miljoni kilomeetrine ning 10-kuuline reis Maalt Marsile jõudis täna öösel lõpule, nüüd võib alata kosmoseaparaadi 3-kuuline missioon, et otsida Marsi arktilise piirkonna pinnasest kunagist või ka praegust mikroskoopilist elu, vahendab BBC.
Phoenix on juba Marsilt saatnud ajalukku minevaid pilte Marsi pinnalt. Järgmise paari päeva jooksul alustab Phoenix ka pinnase uurimist.
Päikesepatareidel töötav maandur on varustatud 2,35 meetri pikkuse robotkäega, mis puurib end vertikaalselt pinnasesse, läbistades jääkihi, mis usutavasti paikneb mõne sentimeetri paksuse pinnakatte all.
Sealt võetud pinnaseproovid liiguvad kahte pardal olevasse aparaati. Üks neist kontrollib vee- ja süsinikupõhiste kemikaalide olemasolu, mida peetakse oluliseks elu võimalikkuseks. Teine aparaat analüüsib pinnase koostist.
Paljude teadlaste arvates on Marsi praegusel kuival pinnal märke kunagistest jõgedest ja meredest. Nad arvavad, et kui oli vett, võis ka mingil moel eluvorme olla.
Keeruline maandumine
Viimast seitset minutit peetakse 10-kuulise ja 420 miljonit dollarit maksva missiooni kõige ohtlikumaks osaks. Pärast Marsi atmosfääri sisenemist kiirusega ligi 21 000 kilomeetrit tunnis, pidi sond sooritama hulganisti pead pööritavaid manöövreid, et turvaliselt paika saada.
Phoenixil kasutati Marsi atmosfääri sisenemisel kuumuskilpi, mis aeglustab langemist. Seejärel avanes langevari, mis omakorda võttis hoo maha umbes 200 kilomeetrini tunnis. Seejärel eraldus langevari maandurist, millel käivitusid allapoole jäävad reaktiivmootorid, vähendamaks langemiskiirust üheksa kilomeetrini tunnis, enne kui maandur kolmele jalale kukkudes püsti jäi.
Veerand tundi pärast maandumist avanesid päikesepaneelid ning maanduri seadmed said voolu sisse. 5,5 korda 1,5 meetri suurusele maandurile on paigaldatud 55 kilo mitmesugust aparatuuri. Phoenix kasutab mõningaid tööriistu, millega punasel planeedil varem töötatud ei ole.
Tõusis tuhast
Phoenix (fööniks eesti k - toim.) on missioonile ääretult sobiv nimi, kuna see tõusis kahe eelmise, eksimuste tõttu läbi kukkunud missiooni tuhast.
1999. aasta septembris pidi Marsil maanduma Climate Orbiter, kuid see purunes kokkupõrkes punase planeediga, kuna tehnikud ajasid segamini inglise (mittemeetrilise) ja meetrilise mõõdusüsteemi.
Marsile maandumine on ka ilma eksimusteta keeruline. Seda tõestab kuue missiooni ebaõnnestumine üheteistkümnest. Alates 1971. aastast on püütud saata Marsile liikureid, millest vaid viiel on õnnestunud maanduda.
