Planeedikütid jahivad maasarnaseid objekte

 (2)

Nüüdseks on Maalt registreeritud umbes 150 meie päikesesüsteemi välist planeeti. Need on Maast vähemalt paarteist korda suuremad. Kuid veelgi täpsemate meetodite arendamise on rahamured edasi lükanud.

Kui ühe ennemuistse jutu tegelane Teravsilm laskis kirikutornilt sääse maha, oli see köömes moodsa aja planeediküttide kõrval.

Märtsi lõpus jooksis populaarteaduslikest väljaannetest läbi uudis, et on nähtud meie päikesesüsteemi välise planeedi valguskiirgust. Kuidas on üldse võimalik näha meist 150 valgusaasta kaugusel asuvat planeeti? Ja miks on nii kauge asi meile oluline?

Kümme aastat võõrplaneete

Aasta algul mõõdeti esmakordselt võõrplaneedi kiirgust. See õnnestus NASA Goddardi kosmoselendude keskuse ja Arizona ülikooli teadlastel. Kuigi planeedikütid on viimase kümne aastaga saanud jälile umbes 15 väljaspool meie päikesesüsteemi asuvale planeedile, on need registreeritud kaudselt – kas siis kodutähe orbiidi võbelemise või tähe valguskiirguse muutumise järgi, kui planeet selle eest möödub. Nüüd on aga NASA Spitzeri taevateleskoobiga nähtud 140 valgusaasta kauguse planeedi infrapunast kiirgust. Täht asub Pegasuse tähtkujus ja selle ümber tiirlev planeet on Jupiterist umbes viis korda massiivsem. Planeedi pinna temperatuur arvatakse olevat 700 kraadi.

Esimene päikesesarnase tähe ümber tiirlev planeet leiti üsna sattumisi kümme aastat tagasi. Genfi ülikooli astronoomid Michel Mayor ja Didier Queloz ei uskunud oma silmi, et suudavad registreerida meist ülikauge tähe võnkumise, mida põhjustab selle ümber tiirlev planeet. Nii kauge tähe eest mööduva planeedi registreerimine on võrreldav 5000 kilomeetri kaugusel asuva paarimeetrise läbimõõduga prožektori eest läbi lendava kärbse nägemisega. Ometi lisandub sääraseid leide üha enam. Siiski on siiani nähtud planeedid mõniteist korda Maast suuremad. Kui otsida neid aga kosmosest, saaks registreerida ka Maa-suurusi planeete.

Rahamure kimbutab

Kuid planeediotsijate elu pole siiski nii roosiline, kui tundub. USA kosmoseagentuur NASA on vähendanud mitme oma programmi mahtu ning neid ka edasi lükanud. Nii on sattunud löögi alla Marsi teaduslabor ning Maa-sarnaste planeetide otsimine. Samuti pole kindel Hubble’i kosmoseobservatooriumi saatus. Igatahes on selle külalisteadlaste toetusi 13 protsendi võrra vähendatud. Ja pole sugugi selge, kas Hubble’i tööshoidmine tasub end. Selle seadmed, sealhulgas suundahoidvad güroskoobid on vananenud ning ühel hetkel pole neid enam mõtet parandada, selle asemel tasuks lasta üles orbiidile uus observatoorium.

NASA on nüüdseks edasi lükanud kaks planeediküttide projekti: kosmoseinterferomeetri ja Maa-sarnaste planeetide otsija. Esimene neist pidanuks tiirlema ümber Päikese, mõõtma tähtede asukohti ning üritama leida Maa-sarnaseid objekte. Teine neist pidanuks koosnema kahest kosmoseobservatooriumist ja oleks esialgsete plaanide kohaselt lastud käiku 2014. ja 2020. aasta vahel.

Euroopa kavatseb jätkata

Seevastu plaanib ESA planeediotsimist laiendada. Platsi on astunud uus tegelane: Euroopa on alustanud Marsi uurimist, edukalt lõppes Saturni kaaslase Titani maanduri tegevus. Ja nüüd siis on sihikule võetud Maa-sarnased planeedid.

Mida on neilt aga õppida? Kindlasti seda, kuidas Maa täpselt tekkis. Ja teada saada ka üht-teist Maa tuleviku kohta. Ja kunagi ei saa välistada, et mõnelt Maa-sarnaselt planeedilt leitakse elu. Siiani küll puudub mõõteseadmetel veel selleks vajalik tundlikkus.

Tõsi, ka astronoomide seas leidub optimiste, kes arvavad, et kaugetelt planeetidelt võib juba olemasoleva tehnikaga elu jälgi leida. Nii on Šveitsi astronoomid algatanud HARPS-i nimelise projekti, mille südameks on Tšiilis asuva La Silla teleskoobi all keldris olev seadeldis. See on nii tujukas ja vajab nõnda täpset temperatuuri, vaakumit ja optilist stabiilsust, et isegi üks tema leiutajaid Michel Mayor ei pääse talle ligi. Kuid andmeid sealt tuleb, nii nagu Mu Arae nimelise tähe ümber tiirleva planeedi avastamine. See kaalub 14 korda enam kui Maa. Ja tiirleb oma tähe läheduses, tehes tiiru vaid 9,5 päevaga. Ja asub meist umbes 50 valgusaasta kaugusel.

Teadlased kahtlustavad, et tegu võib olla üsna Maa moodi taevakehaga, mis koosneb enamjaolt kivimitest.

Loe veel

Kosmiline suurendusklaas tõi esile kauge planeedi

Kasutades gravitatsioonilise mikroläätse tehnikat, on teadlased avastanud väljaspool meie päikesesüsteemi veel ühe planeedi. Säärane mikrolääts mõõdab planeedi efekti kaugelt tähelt pärit valgusele. Uus planeet kaalub Jupiterist kolm korda rohkem ja tiirleb ümber meie Päikese sarnase tähe. Kasutades sedasama tehnikat, avastati möödunud aasta lõpul veel üks planeet. Kui massiivne täht liigub Maast kaugemal oleva tähe eest läbi, kallutab see kaugema tähe valguskiiri ja suurendab neid. Maal asuva vaatleja jaoks muutub täht eredamaks. Kui läätsena mõjuva tähe ümber tiirleb planeet, võivad astronoomid selle olemasolu välja arvutada, kuna süsteemist lähtuv valgus muudab selle eredust etteaimataval moel. Planeet ja selle täht asuvad Maast 15 000 valgusaasta kaugusel. See on ka üks kaugemaid teadaolevad tähti. Oma avastusest kirjutasid teadlased ajakirjas Astrophysical Journal.

Allikas: Scientific American