Politkovskaja mõrv varjutab siiani Venemaa ajakirjandusvabadust
Aasta tagasi, 7. oktoobril Moskvas oma kodumaja trepikojas tapetud Venemaa kuulsaim opositsiooniline ajakirjanik Anna Politkovskaja oma esimest lapselast ei näinudki. Anna Viktoria (Victoria oli Rooma võidujumalanna – toim) sündis neli kuud pärast vanaema mõrva. “Loodan, et ta jätkab kunagi Anna tööd,” lausus ajakirjaniku lesk Aleksandr Politkovski intervjuus telejaamale Ren-TV.
Mis seisus on Venemaa ajakirjandus aasta pärast Anna Politkovskaja mõrva ja kuidas see mõjus ühiskonnale? Moskva üks kriitilisemaid kolumniste Julia Latõnina väidab, et veretöö ei ehmatanud Venemaa ajakirjanikke ära. “See tapmine ei mõjunud sõnavabadusele, seda tegi telejaamade ja ajalehtede omanikevahetus juba varem,” ütleb Latõnina.
Teisest küljest tõmbas mõrv tema sõnul selge veelahkme. “Pärast Politkovskaja mõrva muutus Venemaa riigiks, kus tapetakse opositsioonilisi ajakirjanikke ja reÏiimi vaenlasi mürgitatakse Londoni kesklinnas,” märgib Latõnina, viidates ülejooksnud endise Vene julgeolekuteenistuse FSB ohvitseri Aleksandr Litvinenko tapmisele.
Venemaa ajakirjanike liidu esimees Igor Jakovenko tõmbab paralleeli USA ja viimaste aastakümnete ühe kuulsama uuriva ajakirjaniku Bob Woodwardiga, kelle artiklid sundisid 1974. aastal ametist tagasi astuma USA presidendi Richard Nixoni.
“Woodward on aastakümneid olnud mõjukas ajakirjanik ja kirjutanud võimu kuritarvitustest, aga kellelegi ei tulnud pähe teda tappa ning ära hoida Watergate,” selgitab Jakovenko. “Ameerikas võib tappa presidendi, ja seda tehakse, aga ajakirjanikke ei puututa. Venemaal on see asjade normaalne käik.”
40 protsenti Vene ajakirjanikke ühendava liidu juht tuletab kõigepealt meelde, et Venemaal algas vaba ajakirjanduse allasurumine 2000. aastal, kui Kreml asus panustama riiklikule meediale. “Aga seda saab teha ainult sõltumatut ajakirjandust hävitades. Sest kui need toimiksid paralleelselt, siis see oleks sama, kui asuksid kõrvuti tänapäevane supermarket ja 1980. aastate Nõukogude pood,” ütleb Jakovenko.
Riiklik meedia õilmitseb
Ajakirjanike liidu juht kinnitab, et tollal suuremate telejaamade riigistamisega alanud trend jätkub, ning toob näiteks, et valitsuse ametlikule päevalehele Rossiskaja Gazeta eraldab riik aastas kolm miljardit rubla (1,4 miljardit krooni).
“See raha läheb gigantse tiraaÏi väljaandmiseks kord nädalas. Leht visatakse peaaegu kõigisse postkastidesse üle Venemaa, kindlasti kõigile pensionäridele,” selgitab ta
“Boriss Jeltsini ja oligarhide ajastu tagajärjel arvab enamik inimesi Venemaal, et ajakirjandus lõhestab riiki ja sünnitab kaost,” räägib Jakovenko. “1990. aastatel tegi ajakirjandus kõik selleks, et kaotada kodanike usaldus. See kõik on õige.”
“Nüüd läheb vaja palju aega, et seda parandada,” lõpetab ta. “Venemaa on õnneks täiesti ettearvamatu maa.”
Mainekas
kommentaator eitab piiranguid
•• Vaatamata ühisele kriitikale Kremli ja Putini kohta on Julia Latõnina ja Igor Jakovenko eri meelt, kas Venemaal toimib veel vaba ajakirjandus.
•• Novaja Gazetale ja veel paljudele väljaannetele kommentaare kirjutav ning Venemaa peamises opositsioonilises raadiojaamas Ehho Moskvõ poliitikasaadet juhtiv Latõnina ütleb, et temal pole pärast Politkovskaja mõrva raskem ega kergem töötada.
•• “Praegu saab Venemaal iga ajakirjanik valida endale vabatahtlikult sellise töö, mida ta tahab,” räägib Latõnina. “See ei ole tõsi, et Venemaal pole vaba ja ausat ajakirjandust.”
•• Tema sõnul pidi kompartei juhtimise ajal, olenemata sellest, kas sa töötasid Kesktelevisioonis või ajakirjas Krestjanka, kiitma NSV Liitu. “Nüüd pead sa kesksetes telekanalites töötades sisuliselt samu asju kiitma, aga sul on valik ajakirjanikuna – sa võid töötada ka Kommersandis, Vedomostis, Novaja Gazetas või Ehho Moskvõs (kõik nad on Kremli suhtes kriitilised – toim) ja keegi ei sunni sind rääkima selliseid asju.”
NTV juhtum andis võimule julgust
Rahvast ei huvita
Võim teeb mida tahab
•• Riigi kontrolli suurendamise murdepunktiks peab Jakovenko tollal populaarseima telekanali NTV senistelt omanikelt äravõtmist 2000. aastate algul. “Samal ajal üritas T‰ehhi valitsus muuta riigitelevisiooni juhtkonda endale meelepäraseks, kuid rahvas tuli tänavatele ja võimud ei saanud midagi teha,” tõmbab Jakovenko paralleele.
•• NTV ülevõtmise vastu üritas Vene ajakirjanike liit Moskvas kahel korral korraldada massimiitingut. Kohale tuli kõige rohkem 30 000 inimest, samal ajal kui pealinnas ja Moskva oblastis on kokku 20 miljonit elanikku.
•• “Ja võim sai aru, et edasi võib teha mida iganes,” väidab Jakovenko. “Ma olen ammu aru saanud, et mul pole küsimusi Putinile. Mul on küsimused endale, oma kolleegidele ja ühiskonnale. Võim teeb Venemaal seda, mida lubab talle ühiskond, sh ajakirjandus.”
Mõrva uurimisel on saavutatud teatud edu
Anna Politkovskaja tapmisega seoses on vahistatud kümme inimest, kuid senimaani on teadmata veretöö tellija.
Mõrva uurimist juhtiv Petros Garibjan ütles eile ajalehele Novaja Gazeta, et vahi all on Politkovskaja arvatav tapja, tema otsesed abistajad ja mõrva koordineerijad.
Segane on lugu ühe Venemaa salateenistuse FSB ohvitseriga, keda on mitu korda arreteeritud ja seejärel vabastatud, praegu viibib ta taas vahi all. Väidetavalt vaatas just tema FSB andmebaasidest järele Politkovskaja uue elukoha, kus ajakirjanik ka hiljem tapeti.
Tellijate kohta ütles uurija, et “meil on huvipakkuvad oletused”, kuid ta ei avaldanud neid. “Mõrv on avastatud,” kinnitas Garibjan sellest hoolimata. Novaja Gazeta peatoimetaja Dmitri Muratov, kes muidu toetab uurijate tööd, ütles aga, et ta ei pea mõrva seni avastatuks, kuni pole leitud tellijaid.
FSB ilmselt teadis
Üsna informeeritud ajakirjanikuks peetav Julia Latõnina juhib tähelepanu kahele asjaolule. Esiteks saadi Politkovskaja elukoht teada FSB andmebaasist ja teiseks kasutati tema jälitamisel kahte jälgijate rühma.
“See näitab juba taset. Ma ei mäleta teist palgamõrva, kus oleks kasutatud kahte jälgijate rühma,” väidab Latõnina. Seejärel mõtleb ta kaua ja ütleb oma arvamuse välja suhteliselt keerulise konstruktsioonina: “Need asjaolud ei ole iseloomulikud neile, kes poleks soovinud olla FSB vaateväljas.” Ja lisab veel täpsustuseks: “Aga tellija võis olla kes iganes.”
“Ajakirjanikud said aru, et mõrv ei toimunud Putini käsul. Ma arvan, et Putin tahtis ka ise väga teada, kes seisavad Politkovskaja tapmise taga,” märkis Latõnina.
