Muudatused on aga visad tulema. Õigusemõistmise traditsioonid ja politseivõimu ulatus moodustavad iga riigi identiteedist ühe tähtsaima osa. Euroopa riikide justiitssüsteemide ühtlustamine on sellepärast veel palju raskem kui ühisraha käivitamine.

Veel ikka kehtib kurjategijate ühest riigist teise saamiseks väljaandmissüsteem. Diplomaatide hinnangul rajaneb see 19. sajandist pärit süsteem usalduse puudumisele teise riigi õigussüsteemi vastu. Piirideta Europas on väga vähe ühiseid kriminaalseadusi, neid järgivad euro-prokurörid puuduvad hoopis. Piireületava kuritegevuse kohta käivad kahepoolsed lepped on enamasti nii keerulised, et politsei kasutab neid kurjategijate vastu äärmiselt harva. Näiteks tohib Belgia politsei kurjategijat küll Prantsusmaal jälitada, kui tegu on tõsise kuriteoga, kuid arreteerimiseks luba puudub. See tuleb alles taotleda nii Belgia kui Prantsuse poolelt. Seni aga jõuab kurjategija põgeneda väga kaugele.

Enne 11. septembrit lepiti kõige sellega kui vaba liikumise paratamatu kaasnähtusega. Pärast terroriakte otsustasid Euroopa juhid, et tuleb kiiresti kehtestada üle-euroopaline arreteerimiskäsk. See teeks lõpu väljaandmisprotseduuridele. Otsustati paremini koordineerida riikidevahelisi kriminaaljuurdlusi ning luua üle-euroopaline terrorismis kahtlustatute andmepank.

Otsustamise ja täideviimise vaheline tee on aga pikk. Üle-euroopaline vahistamiskäsk hakkab kõige varem kehtima tuleval aastal, sedagi vaid siis, kui neljapäevaks jõutakse kokkuleppele kõigis detailides. Siis nimelt toimub ühenduse justiits-ja siseministrite kohtumine. Üldiselt ennustatakse üle-euroopalise vahistamiskäsu kehtestamisel paari-kolme-aastast venimist.

Üle-euroopaline politseijõud, sarnane ameeriklaste FBI-ga, on esialgu vaid kauge unistus. Kahe aasta eest loodud europol tegeleb peamiselt riikide politseiametite vahelise luureandmete omavahel jagamisega. Europolis töötab 242, FBI-s 28 tuhat inimest.

Aeglasest uuendamisest hoolimata jäävad piirid avatuks, Schengeni lepe kehtima. Kõik korravalvega tegelevd institutsioonid mõistavad samas, et mingi uue mooduse leidmine piiride jälgimiseks on hädavajalik.

Maire Raidma