Preester Józef Kloch: needusest rääkida oleks kohatu
Ehkki nädal tagasi Poola presidendi Lech Kaczyn´ski ja veel kümneid mõjukaid inimesi hauda viinud katastroof lõi inimeste hinge tohutu haava, tuleb hakata mõtlema ka sellele, mida õnnetusest õppida, räägib Kloch.
•• Kuidas on Smolenski lennukatastroof mõjutanud Poola katoliku kirikut?
Võib öelda, et kirik on olnud juhtumiga seotud algusest peale. Katõni tseremoonia pidi olema religioosne – president lendas sinna, et osaleda kiriklikul palvusel ja mälestada kõiki Katõnis hukkunuid. Nii president Lech Kaczyn´ski, tema naine kui ka enamik ülejäänud hukkunuid olid katoliiklased. Seetõttu on diplomaatilises protokollis ette nähtud mitmed religioossed tseremooniad. Näiteks nii presidendi kui ka kaks päeva hiljem tema abikaasa põrm võeti Poola saabudes vastu lühikese palvusega.
Kui lähete presidendipalee juurde, näete paljusid inimesi, kes asetavad sinna küünlaid ja palvetavad. Meie, poolakate jaoks on see väga huvitav ja armas žest. Kõik, mis seal toimub, on täiesti spontaanne. Midagi sellist ette planeerida oleks võimatu. Samamoodi käituti ka viis aastat tagasi, kui suri Rooma paavst Johannes Paulus II.
•• Kuidas on õnnetus poolakatele mõjunud? Kas näiteks kirikud on rahvast täis?
Iseenesestki mõista täituvad kirikud nii tavapärasest palju kurvematel kui ka rõõmsamatel aegadel. Poola inimesed on tugevalt seotud religioossete väärtustega ja väljendavad oma kurbust või rõõmu palvustel ja jumalateenistustel osalemisega. Teil on kindlasti õigus, et selline religioosne aktiivsus on rohkem näha päevadel, mida me praegu läbi elame.
•• Mida Poola inimesed praegu ikkagi läbi elavad?
Lennukatastroof tabas meid täiesti ootamatult. Mis nüüd juhtus? Meile tundus, et igaühega võib midagi juhtuda, ent president on puutumatu. Aga selgus, et loodus- ja füüsikaseadused kehtivad ka presidendile. Meie esimene reaktsioon oli kohutav šokk. Paljud inimesed, kes jälgisid laupäeval ja pühapäeval raadiost ja televisioonist sündmuste käiku, ei teinudki mitte midagi muud. Nad jätsid kõik igapäevase kõrvale. See on nii suur tragöödia, et me ei suuda seda adudagi.
Aega kahjuks tagasi ei keera. Kõik mõtlevad, miks see juhtus, ent tuleb ka mõelda, mida me õppima peaksime. Toon esile kolm mõtet. Esiteks kuulis kogu maailm Katõnist. Küll väga traagiliste asjaolude tõttu, aga praegu pole inimest, kes ei teaks Katõni sündmustest. Teiseks on see mõttekoht poliitikutele ja meediale. Väga paljudel juhtudel ei austanud nad presidenti. Tõesti väga tihti. Ja nüüd räägitakse, et ta oli väga arukas, tal oli fenomenaalne mälu jne. Kaczyn´ski ei pannud kunagi rõhku PR-ile, ta lihtsalt oli president. Kolmas ja tõesti väga-väga tähtis mõte on Poola ja Venemaa lähenemine. Venelased on samuti slaavlased ja reageerivad sarnaselt meiega. Nad tulevad õnnetuspaika, toovad lilli, süütavad küünlaid, räägivad Poola ajakirjanikele, kui kohutav tra-göödia see on.
•• Me ei tea veel, miks lennuk alla kukkus. Kas on üldse vaja leida põhjused ja süüdlased?
Vastutus on kindlasti küsimus, mis vajab vastust. Selle õnnetuse põhjuseid peab analüüsima. Isegi mitte sellepärast, et otsida süüdlasi – kõik ju hukkusid, me ei saa ühtegi süüdlast ellu äratada ja karistada. Ent vältimaks edaspidiseid eksimusi peame küsima, kas ei tehtud sel korral mingeid saatuslikke vigu. Üks ilmne viga oli muidugi see, et nii palju tähtsaid isikuid oli ühes lennukis, aga peab vaatama ka teisi asjaolusid. Ma ei räägi seda praegu preestri ja episkopaadi nõunikuna – Poola kodanikuna tahaksin, et minu president, peaminister ja teised riigi tähtsamad isikud lendaksid korralike lennukitega, kõiki reegleid täidetaks ja oht oleks võimalikult väike.
•• Te ütlesite, et inimesed on šokis. Kuidas saab kirik neid aidata?
Me kõik elasime juhtunut väga üle. Hiljuti tähistasid kristlased – luterlased, õigeusklikud, katoliiklased – ülestõusmispühi. Ülestõusmispühad tähistavad lootust, abi. See on meie usk, et elu muutub, aga kõik pole lõppenud. Inimesed on küll meie seast lahkunud, ent nende elu jätkub teispoolsuses. Ma annan loenguid ülikoolis, mille rektor Ryszard Rumianek hukkus samas katastroofis. Prorektor ütles mälestusmissal kenasti: me ei vabasta sind ülikooli juhtimise kohustusest. Sa pead meid edasi aitama, olgugi et sind pole meiega siin, vaid sa oled taevas. See oli ilus ja näitab meie usku elusse pärast elu. Seimi aseesimehest Krzysztof Putrast jäi maha kaheksa last. See on tõeline tragöödia. Ka teistest hukkunutest jäid maha abikaasad, lapsed. Kindlasti annab usk neile inimestele lootust. Kirikus rõhutame, et usk surnuist ülestõusmisse on meie tugevus.
•• Kui kaua aega läheb, kuni Poola inimesed hingerahu tagasi saavad?
Sõltub sellest, kellest me räägime. Kõige raskem on hukkunute omastel. Mitte keegi ei täida hukkunud pereliikmete kohta ja omaksed võitlevad saadud traumaga väga pikka aega.
Teine rühm on need, kes kaotasid sõbra ja muidu lähedase, ent mitte pereliikme. Ka nemad mäletavad igavesti sõpru, keda enam ei ole, aga neil on siiski veidi lihtsam kui pereliikmetel.
Ülejäänud inimesed on kaotanud oma presidendi – hea poolaka, keda nad tundsid televiisori kaudu. See on uskumatu, et nii palju inimesi tuli omast tahtest presidendipalee juurde ja ootas kannatlikult järjekorras, et avaldada viimset austust. Nendel inimestel on kõige lihtsam toimunuga leppida, ent siiski pole see ka neile kerge –
96 inimese surm ühe sekundi jooksul oli kogu Poola rahvale täielik šokk.
Nii Venemaal kui ka siin Poolas on inimestele korraldatud psühholoogiline abi. Eriti on seda vaja hukkunute tuvastamisel. See on kohutav vaatepilt ja sageli inimesed minestavad, kui näevad oma lähedast täielikult põlenuna.
•• Kas Poola katoliku kirik aitab inimesi ka Venemaal?
Ei, see on valitsuse korraldada. Meil ei ole kirikus psühholooge, meie tegeleme vaid religioossete küsimustega. Püüame lennukitega saabuvaid surnukirste austusega vastu võtta ja korraldada koos valitsusega tseremooniad. Neis linnades, kust hukkunud inimesed pärit on, korraldab kirik leinamissasid. Inimesed ise korraldavad eneseabigruppe, püüavad koos kirikuga aidata surnuid – need, kes hukkusid, töötasid ju nende heaks, kes alles jäid. See on konkreetne, mitte ainult hingeline abi.
•• Mis suhted olid presidendi ja kiriku vahel?
Esiteks oli ta katoliiklane. Ka kogu tema perekond on katoliiklik. Teiseks, oma ametiaja algusest saati ei häbenenud ta katoliiklaseks olemist. Ametisse vannutamise kombetalitusel palus ta katedraalis korraldada tseremoniaalse missa. Ta oli lihtne katoliiklane. Väga paljudel juhtudel olen teda näinud religioossetel ja riiklikel tseremooniatel, kus ta võttis missast osa. Kõigest natuke aega tagasi, paastu ajal läbiti Varssavis Kristuse kannatuste meenutamiseks ristitee. President Kaczyn´ski osales seal koos abikaasaga. Ta ei häbenenud usklikuks olemist ja näitas, et kristlikud väärtused on talle olulised. Patriotism, mis baseerub kirikul, on Poolas ülioluline. Kaczyn´ski ei jätnud selle juurde mingit küsimärki.
•• Paljud poolakad, kellega olen viimaste päevade jooksul rääkinud, ütlevad, et Katõn on neetud paik. Mida teie sellest arvate?
Ma ei saa sellega mitte kuidagi nõustuda. Ajalugu on teinud lihtsalt ringi. 1940. aastal tapeti Katõnis Poola ohvitserid, 70 aastat hiljem hukkus samas kohas Poola president ja veel 95 inimest, ent see ei tähenda veel needust. Kõik ei pea ilmtingimata olema halvasti. Näiteks Smolenski inimesed tulid pärast õnnetust ajakirjanikega rääkima, olid väga sõbralikud ja abivalmis. Kui nad elaksid neetud maal, siis peaksid nad olema halvad inimesed, kes ei räägikski meiega ega pakuks abi. Aga nemad käitusid hoopis vastupidi.
Needuse vastu räägib ka see, et Poola ja Venemaa inimesed muutusid nüüd lähedasemaks. Ma tahan rõhutada, et tavalised poolakad ei pea tavaliste venelaste vastu mitte mingit vimma. Venelased on kommunismi ajal rohkemgi kannatanud kui meie. Ajaloolased ja poliitikud peavad aga leppima. Tuleb tunnustada, et Putin käis õnnetuskohal kolm korda. Venemaa võim aitab uurida lennuki rususid ja välja selgitada õnnetuse põhjuseid. Moskvas tervitatakse hukkunute perekondi väga sõbralikult. Nii ei käitu vaenlased, vaid sõbrad.
Mul on endal Moskvas väga häid sõpru, nad on suurepärased inimesed. Me käime üksteisel külas, arutame asju ja meie vahel pole kunagi olnud mingeid probleeme. Tähtis on ajaloolise tõe üle kokkuleppe saavutamine ja poliitikute lähenemine. Tavainimeste vahel ei näe ma mingit probleemi. See kohutav tragöödia tõi meid venelastele lähemale ja venelasi meile lähemale.
•• Kui head on Poola katoliku kiriku ja Venemaa õigeusu kiriku suhted?
Eelmisel sügisel algasid kahe kiriku vahel läbirääkimised, mis peaksid meid lähendama. Meiega võttis ühendust grupp õigeusu munki Starobelskist, mis on Katõniga sarnane koht. Nende klooster muudeti Teise maailmasõja ajal vanglaks, kus hoiti tuhandeid Poola ohvitsere. Nad tapeti Tveris ja maeti Mednojesse. Nüüd palusid mungad meilt laenuks Jumalaema pilti, sest tahavad nende ohvrite mälestuseks kiriku rajada.
Jaanuaris toimus ka Vene õigeusu kiriku Moskva patriarhaadi ametlik Poola-visiit. Lõime kaks läbirääkimiste gruppi, mis koostavad Venemaa ja Poola vahelise koostöölepingu. See on väga huvitav samm, sest midagi sellist pole varem juhtunud.
