Presidendi kõned on kirjutatud nii, et need oleks arusaadavad kõigile kodanikele, seega peavad nad koosnema lihtsatest, üldarusaadavatest kujunditest ja metafooridest, mis rahvast Bushi poliitikat toetama motiveeriks.

Pärast 2001. aasta terrori-rünnakuid oli selliseks kujundiks sõda. Eeldatavasti on sõjas vaja osapooli ja sõjategevust, president Bush aga kuulutas välja sõja terrorismi vastu, ilma et vastaspool või selle hävitamiseks mõeldud tegevused selged olnuks. Niisuguse retoorikaga muutis ta võimalikuks ka hilisema ja siiani kestva sõjategevuse.

Sõda mobiliseerib massid

Ross Glover on kirjutanud, et millelegi sõja kuulutamine on üks inimesi enim mobiliseerivaid kõnekujundeid: “USA presidendid on viimase 40 aastaga ära õppinud, et “sõda ….. vastu” mängib meie konkurentsile vastuvõtlikel südamehäältel nagu ergutushüüe jalgpalliväljakul”. Kui sõjas on vaenlane ja tegevus, siis juhi retoorikalt eeldatakse ennekõike üdini positiivse “meie” mobiliseerimist vaieldamatult negatiivse vaenlase vastu ning sõjategevuse kirjeldust.

Keeldudes konkreetset plaani Iraagis rahu tagamiseks avaldamast, esitas president vahe-eesmärgid, millega ta loodab edu saavutada.

Esimesed avaliku arvamuse küsitlused näitasid, et kõnet jälginute hulgas on positiivne meelestatus presidendi suhtes tugevnenud, kuid on ka selge, et kõnet jälgisidki pigem presidendi poolehoidjad kui vastased. Presidendi tegevust heaks kiitvate ameeriklaste hulk on vähenenud 2001. aasta 96 protsendist 50 protsendi lähedusse. Konkreetse tegevuse või plaani esitamata jätmine mõjutab avalikku arvamust pikemas perspektiivis ilmselt edaspidigi negatiivselt, eriti kui arvestada, et varasemates kõnedes on Bush palju konkreetsem olnud.

Kohe kõne algul pidas Bush vajalikuks rõhutada, et tema kui riigijuhi ja sõjaväe ülemjuhi kohus on kaitsta Ameerika inimesi. Varasemates kõnedes on selline positsioon olnud enesest- mõistetav, seda ei ole peetud vajalikuks eraldi rõhutada. See näitab presidendi meeskonna kartust, et võib-olla pole kuulajad temaga nõus või ei mõista presidendi rolli olulisust.

Iga sõjaaegse kõne tähtsaim osa on luua meie-tunne, anda kuulajatele ühine, riigijuhti toetav identiteet. Varasemates kõnedes on Bush edukalt suutnud näidata ameeriklaste ja maailma ühtsust terrorismiga võitlemisel. Märkimist väärib, et 2001. aastal nägi ta vaeva, et meie-identiteet laieneks ka teistele rahvastele ning teise usutunnistusega inimestele.

Seekord oli Bushi kõne tagasihoidlikum – ta rõhutas, et ühise identiteedi alus on demo-kraatia ja vabaduse väärtustamine. Sõnad “vabadus” või “vaba” kõlasid kõnes kokku 34 korda. Sealjuures on huvitav, et ennekõike mainiti neid kõne alguses ja lõpus, sisu aga oli palju kirjeldavam ning ideaalidest ning ideoloogiast prii.

Ka vaenlase kirjeldus ei toonud üllatusi. President Bush hoidus küll näpuga näitamast ning kõnest ei kostnud väljendeid nagu “kurjuse telg”. Samas loob president pildi vaenlaste väärtustest, mis selgelt vastanduvad meie-väärtustele. Sõnad “terrorist” ja “metslane” olid tihti vaenlase kirjeldamiseks kasutusel, seega ei ole kuulajatel mingit võimalust ennast nendega identifitseerida või neile kaasa tunda.

Kõnes puudus religioosne sisu

•• Ameerika poliitilises retoorikas on eestlase kõrvale ehk harjumatu religiooni suur osatähtsus. On kombeks, et kõne algab ja lõpeb õnnistustega ning tihti kutsutakse inimesi palvetama. Seekordses kõnes puudus aga president Bushile omane religioosne sisu.

•• Ühelt poolt on see seletatav kõne pidamisega sõjaväebaasis, teiselt poolt on presidendi kõnedest kadunud suursugusus, mida sealt veel paar aastat tagasi selgelt tunda võis. Ehk on see ka administratsiooni leppimine, et Iraagis ei saa pidada väikest, lühikest ja edukat sõda.

•• Kuigi Bush tõi kõnes välja sõja osapoolte kirjeldused, jääb sellest napiks, et oma tegevuse toetajaskonda suurendada, sest loodeti ju, et president esitab oma nägemuse sõja võitmisest. Bush pakkus oma tavapärast emotsionaalset retoorikat vabaduse ja demokraatia edendamisest. Kõne oli tavaline, eriliseks tegi selle pigem asjaolu, et ootused uue poliitika või plaani väljatoomiseks olid palju tugevamad kui kõne ise.