President Medvedev lõi 15. mail komisjoni, mis peab seisma vastu „Venemaa huve kahjustavale ajaloo võltsimisele”. Komisjonile kaalu andmiseks pani ta selle esimeheks oma administratsiooni juhi Sergei Narõškini.

Medvedev esines sel puhul ka oma videoblogis ja selgitas, et sõjaajaloos (ta pidas silmas Teist maailmasõda – J. P.) tekib üha rohkem vaidlusaluseid küsimusi, aga pealtnägijaid on elus järjest vähem ja „see vaakum” täidetakse „uute tõlgendustega”.

Ametnikud ja poliitikud

„Sisuliselt oleme sattunud olukorda, kus peame seisma ajaloolise tõe eest ja isegi tõestama uuesti fakte, mis veel hiljaaegu näisid ilmselged. Seda on raske, mõnikord ausalt öeldes isegi vastik teha, kuid seda peab tegema,” teatas Medvedev.

Venemaa eksperdid juhivad tähelepanu komisjoni koosseisule. Selle 28 liikmest vaid kolme-nelja võib nimetada ajaloolasteks, ülejäänud on enamjaolt ametnikud ja riigiduuma liikmed. Komisjoni kuuluvad ka FSB, välisluure, armee ja julge­olekunõukogu esindajad.

Üks tuntumaid Venemaa ajaloolasi Roi Medvedev ütles ajalehele Kommersant, et põhimõt­teliselt ta toetab säärase komisjoni loomist, kuid selle koosseis šokeeris teda. „Seal on vaid kolm ajaloolast, kellel pole aga professionaalide seas mingit autoriteeti,” väitis ta. „Üks asi on olla instituudi direktor, teine asi aga tegutseda sõltumatu ajaloolasena, kes juhindub faktidest, mitte ülemuse juhtnööridest.”

Komisjoni koosseis viitab sellele, et suurt tähelepanu kavatsetakse pöörata seni salastatud sõjaaegsete dokumentide avaldamisele, mis peavad hakkama tõendama Venemaa ajalookäsitluse õigsust. Nii on komisjoni liikmeks Valeri Dergatšev, kellele alluvad kõik sõjaväearhiivid, ja tema otsene ülemus, armee peastaabi ülem kindral Nikolai Makarov, kes saab vajaduse korral anda käsu vajalike dokumentide salastatuse tühistamiseks.

Sergei Markov, Vene riigiduuma

liige, ajalookomisjoni liige

Võitlusest „mittemeie” ajaloo­käsitluse vastu peab saama

Vene­­maa välispoliitika instrument. Ajalugu on nimelt rahvusliku julgeoleku küsimus, mis nõuab riiklikku sekkumist. Me jätaksime hea meelega ajaloo ajaloolastele, kuid see on paraku võimatu.

On kaks ajalugu. Üks, millest kirjutatakse pakse fundamantaalseid käsitlusi, kus eri kontseptsioone toetavad ajaloolased leiavad ühise keele.

Aga on ka teine ajalugu – see, millest kirjutatakse lastele koo­liõpikutes ja räägitakse telesaadetes ning millele viidatakse ka poliitikute ja ühiskonnategelaste kõnedes.

Seetõttu peab ka Venemaa teis­te riikide ajaloovõltsimise programmidele ajaloolise tõe kaitseks vastu panema samuti oma riikliku programmi. (Vremja Novostei)


Natalja Narotšnitskaja, Ajaloolise Perspektiivi Fond, komisjoni liige

Komisjon on loodud, et seista vastu teaduse asumisele poliitika teenistusse – nagu Baltimaades. Praegu on Venemaal endiselt salastatud ja teadlastele kättesaamatu üüratu hulk dokumente, mille avaldamisega võiks komisjon tegelda. Samuti võiksime koostada Vene poliitikutele soovitusi läbirääkimisteks lääne partneritega, kes lubavad endale Vene-vastaseid sõnavõtte. (Vedomosti, Nezavissimaja Gazeta)


Viktor Iljuhhin

Vene riigiduuma liige, kommunist

Arhiivid tuleb lõpuks salastatusest vabastada ning anda adekvaatne vastus küsimustele represseeritute tegeliku arvu kohta ja Poola ohvitseride mahalaskmise kohta Katõnis. NSVL-i ajal tunnistasid kõik, et poolakate mahalaskjad olid fašistid. Gorbatšov, hiljem Jeltsin ja Putin palusid äkitselt poolakatelt vabandust. (Gazeta, Kommersant)


Gleb Pavlovski, üks tuntumaid Kremli poliitikat toetavaid politolooge

Ma ei näe sellise komisjoni loomisel mingit mõtet. Ajaloo ja ajaloo kuritarvitamise probleeme ei lahendata valitsuskomisjonides. Mõistel „ajaloo võltsimine” on kaks dimensiooni: teaduslik ja poliitiline. Teaduslikule saab vastu astuda ainult teadlaste kogukond, aga poliitilistele võltsingutele peavad vastu seisma poliitilised jõud. Kumbki neist ei kuulu administratiivtegevuse valdkonda. (Gazeta)


Nikolai Zlobin

välispoliitikaekspert

Minu arust on see siiani kõige eba­õnnestunum ja kahjulikum Medvedevi ukaas. Just see ukaas viib vältimatult ajaloo võlt­simise katseteni. Mida üldse tuleb silmas pidada Teise maailmasõja tulemuste all? Seesama riik, mida Dmitri Medvedev praegu juhib, tekkis Nõukogude Liidu võidetud sõja tulemuste ümberhindamise tagajärjel.


Igor Tšubais

Venemaa rahvaste sõpruse ülikool

Tekib küsimus: mida nimetada kõnealustel juhtudel võltsimiseks? Kui stalinlikud müüdid sõjast on tõde, aga kõik ülejäänu on võltsing, siis on see absoluutselt Venemaa-vastane ette­võt­mine, millel on ulatuslikud negatiivsed tagajärjed. Esitada monopoolset tõde põhjendusega, et baltlased ja ukrainlased ei saa millestki aru, ainult Kreml saab kõigest aru, on absurdne ja mõttetu. (Nezavissimaja Gazeta)


Arseni Roginski, inimõiguste kaitse ühingu Memorial juhatuse esimees

Ükski riiklik komisjon ei suuda veenda poolakaid, et Punaarmee sisenes 1939. aastal Poolasse mitte Hitleri liitlase, vaid vabastajana. Niisama raske on veenda ka eestlasi ja lätlasi, et Baltikumi „vabastamine” Punaarmee poolt tõi neile õnne. Ma kahtlustan, et komisjoni töö keskmeks ei saa mitte faktid, vaid nende tõlgendamine. (Vremja Novostei)