Rootsi valmistub 2010. aastal kahtedeks kuninglikeks pulmadeks, sest printsess Madeleine’i abiellumissoov sunnib ka kroonprintsess Victoriat pulmadega kiirustama. Kuid siniverelisust ei tasu kummastki peigmehest otsida.

Rootsi kuninga Carl XVI Gustafi vanemate abielu oli veel dünastiline – Västerbotteni hertsog Gustaf Adolf abiellus 1932. aastal Sachsen-Coburg-Gotha viimase hertsogi tütre Sibyllaga. Vanaisa Gustaf VI Adolfi surma järel päris 1973. aastal trooni perekonna ainus poeg, vanematel õdedel troonile asja ei olnud. Kuid Carl XVI Gustaf ise abiellus 1976. aastal Saksamaa ärimehe tütre Silvia Sommerlathiga, kes on kuninganna rolli täitnud küll enamgi kui hiilgavalt.

Järgmisena tõuseks Rootsis troonile juba Westlingi dünastia, kui kroonprintsess Victoria ja tema sporditreener Daniel Westling tulevaks aastaks välja kuulutatud laulatusel sõrmused vahetavad. Seda abielu tuli veidike tagant tõugata, sest noorem printsess Madeleine tahab abielluda advokaadiabi Jonas Bergströmiga, kuningakoda soovib aga korraldada abielud õiges järjekorras. Päritolu päritoluks, abielludes saaksid Westlingist ja Bergströmist vähemalt hertsogid.

Kolmandatest pulmadest on asi veel kaugel, sest prints Carl Philip on oma pruudist Emma Pernaldist paraku juba lahku läinud. Kuid erinevalt kroonprintsessist, kes tohib abielluda ainult valitsuse heakskiidul ja riiklikult, peab kuningas noorema tütre pulmad omast taskust kinni maksma.

Üksikemast kuningannaks

Kui Norra kuningas Harald V ise 1968. aastal tavalisest perekonnast pärit Sonja Haraldseniga abiellus, oli tegemist erakordse sündmusega, kuid tänapäeval pole Põhjamaades enam abikaasa päritolu määrava tähtsusega.

Kuningatrooni peaks kunagi pärima kroonprints Haakon Magnus, kes abiellus 2001. aastal ajakirjaniku tütre Mette-Marit Tjessem Høibyga. Mette-Mariti isa muutus paraku tabloidmeedia lemmikuks, põhjustades õukonnale piinlikke hetki. Mette-Maritil on üks laps, kelle ta oli saanud juba enne kohtumist kroonprintsiga.

Norra troonipärimise järjekorras asub nüüd tema ja kroonprintsi 2004. aastal sündinud tütar Ingrid Alexandra küll eespool 2005. aastal sündinud poeg Sverre Magnusest. Haakon Magnuse vanem õde Märtha Louise troonipärijaks ei saanud, sest Norra pärimiskorda muudeti alles 1990. aastal. See printsess on leidnud omale abikaasaks kirjaniku Ari Mikael Behni, mullu sündis paarile juba kolmas tütar.

Monpezat pole rahul

Taani kuningakojas pole tütarde troonipärimisõiguse probleemi, sest selle lahendamiseks korraldati 1953. aastal lausa referendum. Frederik IX järel päris 1972. aastal trooni tema tütar Margrethe II, kelle järel tõuseb troonile tema poeg Frederik André.

Margrethe II abiellus 1967. aastal aadlikuga, gaskooni juurtega Henri de Monpezat’ga, kes pole küll rahul, et tema perekonnanime ei ole ikka veel lisatud valitseva dünastia nimele.

Kroonprints Frederik leidis kaasa hoopis maakera kuklapoolelt. Nüüdse kroonprintsessi Mary Donaldsoni isa oli Tasmaania Hobarti ülikoolis professor. Mary on sünnitanud Taanile juba ka järgmise troonipärija – vanim laps kannab mõistagi jälle nime Christian. 16. sajandist kuni Margretheni on nimelt troonil vaheldunud kümme Christiani ja üheksa Frederikki.

Frederiki vend Joachim on juba teist korda abielus – esimese naise Alexandra Christina Manley leidis ta Hongkongi kaubamajast, kus see töötas osakonnajuhina, teine, šveitslanna Marie Cavallier oli ametis ühe reklaamifirma pressiesindajana. Esimene neist on sünnitanud kaks, teine seni ühe printsi.

Loata abielu võtab õiguse

Skandinaavialik vabadus printside kaasavalikul pole Madalmaades veel kinnistunud. Hollandi kuninganna Beatrixi kadunud abikaasa Claes von Amsberg oli küll aadlisoost, aga nende lastel on olnud kaasa otsimisel juba teised eelistused.

Kroonprints Willem-Alexanderi leid, Argentina poliitiku tütar Máxima Zorreguieta Cerruti tekitas küll esialgu sensatsiooni, kuid nende 2003. aastal sündinud vanim tütar Catharina-Amalia võib ühel päeval tõusta Hollandi järjekordseks kuningannaks.

Beatrixi teine poeg prints Friso abiellus politoloogiharidusega Mabel Wisse Smitiga parlamendi heakskiiduta ja on kaotanud õiguse troonile, nende tütred taandusid krahvinnaks. Beatrixi kolmas poeg Constantijn leidis naiseks endise majandusministri tütre Laurentien Brinkhorsti, California Berkeley ülikooli haridusega ajakirjandusmagistri.

Tütar Habsburgile mehele

Belgia kuningas Albert II abiellus ise 1959. aastal vana Itaalia hertsogisoo pärijanna Paola Ruffo di Calabriaga, oma tütre Astridi on ta suutnud mehele panna Austria ja Ungari troonipärija Otto von Habsburgi vennapojale.

Kroonprints Philippe Leopold võttis naiseks parunite soost pärit Mathilde Marie d’Udekem d’Acozi, kellest saaks tulevikus ilmselt esimene Belgias sündinud Belgia kuninganna. Vaid prints Laurent on piirdunud ärimehetütre Claire Louise Coombsiga. Viimasele pole küll õukonnas ka ühtegi ametlikku ülesannet pandud.

Ja siis on muidugi veel Belgias keegi „papier maché” skulptor nimega Delphine Boël, sün-dinud 1968, keda avalikkus teab kuninga sohilapsena, kuigi kuningas ise seda eitab. Delphine elab koos ühe ameeriklase, Jim O’Hare’ga, nende lastel pole aga mingeid õigusi kuninglikele tiitlitele.

Sportlane sobib printsessile

Ka Hispaania õukond ei ole suutnud enam traditsioonidest kinni pidada, seda enam et vahepeal olid nad üldse troonist ilma. Kuningas Juan Carlos I abikaasaks on Kreeka printsess Sofia, kelle olümpiavõitjast vend Konstantinos oma kuningatroonist Kreekas küll ilma jäi.

Astuuria printsi Felipe südame võitis aga ajakirjanik Letizia Ortiz Rocasolano, kes on sünnitanud riigile ka tõenäolise tulevase kuninganna Leonori. Felipe vanemad õed Elena ja Cristina sündides troonipärijaks ei saanud, alates 2004. aasta seadusest on nad ametlikus troonipärijate reas viiendal ja seitsmendal kohal.

Lugo hertsoginna Elena abi-elu ühe karlistliku aadlisoo pärija Jaime de Marichalar y Sáenz de Tejadaga ei osutunud küll eriti õnnelikuks ja nüüd on nad lahutatud. Palma de Mallorca hertsoginna Cristina leidis kaasaks samuti aadliku, baski ja Belgia päritoluga Ignacio Urdangarín Liebaerti, kes nooremana on silma paistnud riigi edukaima käsipallurina.

 Tabloidid pruudi nuhtluseks

Veel sada aastat tagasi oli raske leida riike, mille eesotsas poleks mõnda kuningat, hertsogit või vürsti, tänapäeval on Euroopas alles vaid seitse kuningriiki, üks suurhertsogiriik ja kolm vürstiriiki. Ning dünastilisi abielusid Aasia ja Aafrika monarhiatega naljalt ette ei tule.

Traditsioonide viimase kantsina peaks nimetama Briti kuningannat Elizabeth II, kelle vaarisa Edward VII kutsuti sajandi eest dünastiliste abielude tõttu lausa kogu Euroopa onuks. Kui arvestada, et Elizabethi onu Edward VIII „vale abielu” tõttu veel 1936. aastal troonilt lahkuma pidi, on probleemide pundar selge.

Elizabethi enda abielu on tõeliselt kuninglik, kuna abikaasa Edinburghi hertsog Philip on Kreeka kuninga lapselapselaps ja Taani kuninga lapselapselapselaps. Oma laste abikaasadena on nad pidanud vastu võtma märksa madalamast seisusest miniaid ja väimehi.

Vanast krahvisoost pärinenud Diana Spencer tõi küll Walesi printsi Charlesi abikaasana õukonnale tagasi kaduma hakanud hiilgust, kuid lõppude lõpuks ka peavalu ja leina. Charlesi praegune abikaasa Camilla on vaid Briti armee majori tütar, kuid peagi ilmselt kuninganna, kui ta just kuninga kaasa tiitliga ei lepi.

Printsess Anne’i abikaasad leidusid mõlemad ohvitseride kaadrist, esimene neist Mark Phillips oli ka 1972. aastal ratsutamise olümpiavõitja.

Yorki hertsog Andrew lahutatud abikaasa Sarah Ferguson võib oma esivanemate hulgas seevastu lugeda ka kunagisi Tudori ja Stuarti kuningakodasid. Wessexi krahvi Edwardi naise Sophie Rhys-Jonesi vanemad olid aga vaid automehaanik ja sekretär.

Charlesi ja Diana poeg William, tulevane kuningas on olnud püsti hädas, sest tabloidmeedia hakkas tema tüdruk-sõpra Kate Middletoni niivõrd ahistama, et vahepeal tuli neil isegi ajutiselt lahku minna.

Prints Harry suhted Zimbabwe valge miljonäri tütre Chelsy Davyga kujunesid väikestviisi välispoliitiliseks probleemiks, tänavu olevat nad aga lahku läinud, sest Harry pidutsevat liiga palju.