Punaoravad on hädas halloravate topeltohuga
Veel pool sajandit tagasi olid punaoravad (Sciurus vulgaris) Briti saartel laialt levinud, kuid Ameerikast toodud võõrliik hallorav (Sciurus caroliniensis) on nad nurka ajanud. Lisaks hävitab punaoravaid rõugeviirus, mille suhtes halloravad on immuunsed.
Põhja-Ameerikas laialt levinud halloravaid toodi Inglismaale esmakordselt 1876. Iirimaale toimetati kuus paari pulmakingina 1911. aastal. Olelusvõitlus on olnud hävitav. Tänapäeval on Suurbritannias umbes 211 000 punaoravat ja 2,7 miljonit halloravat. Nad on sisuliselt tõrjunud punaoravad kogu Inglismaalt ja ajanud nurka ka Iiri- ja Šotimaal.
Halloravatest on saanud juba tõeline nuhtlus, keda talunikud nimetavad puurottideks: nad hävitavad istutatud puid, söövad tühjaks linnupesad ja tagatipuks nakatavad ka punaoravaid surmava viirusega.
Põhja-Ameerikas haigestuvad oravarõugetesse ka halloravad, kuid Euroopas kannavad nad vaid rõugeviirust edasi. Nendega kokku puutunud punaoravatele mõjub viirus surmavalt.
Nii on hallorav leidnud looduslikus olelusvõitluses relva, mis võimendab nende invasiivset levikut. Ajakirja EcoHealth andmeil tuvastasid Briti teadlased, et punaoravatel on rõugeviiruse suhtes siiski hakanud tekkima immuunsus. Seega peaks olema võimalik neid ka vaktsineerida.
