Putini ja Medvedevi vahele tekib järjest rohkem ruumi
President Dmitri Medvedev ja peaminister Vladimir Putin tegelevad aktiivselt verevahetusega regioonijuhtide seas. Viimase aasta jooksul on kuberneritoolist pidanud loobuma kolm Venemaa poliitika dinosaurust: Sverdlovski oblasti valitseja Eduard Rossel, Orjoli kuberner Jegor Strojev ja Tatarstani president Mintimer Šaimijev. Kõik nad juhtisid oma regiooni sisuliselt juba alates Nõukogude aja lõpust. Loogiliselt võttes peaks see rida lõppema järgmisel aastal Moskva linnapea Juri Lužkovi „vabatahtliku” ametist loobumisega.
Juba praegu kasvatab aga põnevust Venemaa sisepoliitikas see, et hiljemalt järgmise aasta lõpuks – ehk 22 kuu pärast – peab olema selge, kas Venemaa praegune president Dmitri Medvedev jätkab Kremlis kuni 2018. aastani või naaseb 2012. aasta kevadel sinna praegune peaminister Vladimir Putin. Tõenäoliselt jääks Putin sel juhul Venemaa presidendiks 2024. aastani, mil ta oleks 72-aastane.
Venemaa eliidi uurimisele keskendunud Moskva politoloogi Olga Krõštanovskaja sõnul on eliidi seas märgata üha rohkem neid, kes ei püstita küsimust „Kas Putin ja Medvedev?”, vaid „Kas Putin või Medvedev?”. „Küsimus ju ongi praegu see, kas Medvedev jääb võimule veel kaheks või kaheksaks aastaks,” ütleb Krõštanovskaja. „Inimesed tunnevad siiski, et tasapisi on tekkimas n-ö toetusgrupp mitte lihtsalt tandemile, vaid just nimelt Medvedevile.”
Võib olla on Krõštanovskaja ikkagi liiga optimistlik?
Nii arvab riikliku uudistekanali Vesti 24 poliitikavaatleja, 2008. aastal Medvedevist raamatu avaldanud Nikolai Svanidze. Ta ütleb, et ei oota tänavu Venemaa sisepoliitikas ega poliitilises süsteemis mingeid sisulisi muutusi. „Enne presidendivalimisi ka vaevalt midagi juhtub,” lisab ta.
Jeltsini aega tagasi
„Medvedev on kindlasti hoopis teistsuguste vaadetega inimene kui Putin, aga reaalsed muutused seisnevad praegu vaid selles, et ajakirjanikel ja politoloogidel on veidi kergem hingata,” väidab Svanidze. „Kahe riiki juhtiva inimese vahele on tekkinud mõningane pilu ja selles väikses ruumis saab niivõrd-kuivõrd vabalt eksisteerida. Ajakirjandus on muutunud veidi vabamaks, aga see on rohkem selline tunde küsimus.”
Esimene mõjukam mees, kes teatas avalikult, et toetab Medvedevi presidendiks jäämist, oli Igor Jurgens, tänapäeva arengu instituudi nimelise liberaalse mõttekoja juhataja ning mõjuka Venemaa töösturite ja ettevõtjate liidu juhatuse liige. Tema instituudi nõukogu esimees on just Medvedev.
Jurgensi instituut avaldas veebruari algul ettekujutuse Venemaa arengust, mille juhtmõte oli demonteerida Putini loodud riigi ülesehitus. Sisuliselt tähendaks see naasmist 1999. aastasse, et jätkata riigi arendamist sealt, kus see esimese presidendi Boriss Jeltsini ajal pooleli jäi. Venemaa olulisematele probleemidele pole kümne aastaga lahendust leitud, nentis Jurgensi instituut.
Lääne meedias pälvis Jurgensi instituudi ettekanne palju tähelepanu, kuid Venemaa tegeliku sisepoliitilise eluga on sel vähe pistmist. Jurgens ise astus pärast ettekannet ajalehele Kommersant antud intervjuus väikse sammu tagasi ja ütles, et usub Medvedevi algatatud Venemaa moderniseerimisprotsessi jätkumist ka siis, kui Putin otsustab presidendiks kandideerida.
Sõna moderniseerimine on kõlanud viimase poole aasta jooksul peaaegu kõigis president Medvedevi esinemistes, kuid tegelikult pole sugugi teada, kui palju toetajaid sellel ideel Venemaa eliidi seas reaalselt on. Avalikult ei sea muidugi keegi presidendi suunda kahtluse alla, ent kuluaarides võib kuulda midagi muud.
Sel nädalavahetusel toimus Krasnojarskis üks Venemaa olulisemaid iga-aastaseid majandusfoorumeid, mida vahel nimetatakse ka Venemaa Davosiks. Foorumile kogunes märkimisväärne osa Venemaa poliitilisest ja majanduseliidist.
Ürituse korraldajad esitasid osalejatele küsimuse: „Kas te saate aru, mida võim teilt
ootab, kui ta räägib riigi moderniseerimisest?” Vastati anonüümselt ja 70 protsenti publikust vastas eitavalt. 48 protsenti kohal viibinud eliidist nõustus samal ajal väitega „Venemaale ei ole vaja intellektuaalset ressurssi, piisab meie tooraineressursist”.
Medvedev tahab erastada
Väga huvitav on jälgida, kuidas täidab peaminister Putin president Medvedevi käske. Näiteks saatis Medvedev eelmisel nädalal valitsusele korralduse esitada hiljemalt 1. aprilliks konkreetsed ettepanekud Venemaa investeerimiskliima parandamiseks. Medvedevi majandusnõuniku Arkadi Dvorkovitši sõnul vastutab selle täitmise eest peaminister Putin.
Korralduse järgimine tähendaks Putinile valitsuse senise poliitika tõsist muutmist, sest muu hulgas soovib Medvedev, et valitsus esitaks selleks ja järgmiseks aastaks täiendava erastamisplaani.
Medvedev tahab, et erastamisplaani lülitataks suured riigifirmad, mis köidaksid välisinvestorite tähelepanu. Valitsus aga teatas eelmisel sügisel, et ei kavatse müüa riigi osalust suurtes pankades, energeetikafirmades ega hiidkorporatsiooni Rostehnologia ettevõtetes.
Uue ilminguna on märgata avalikku kriitikat peaminister Vladimir Putini ja võimupartei Ühtne Venemaa pihta. Otsa tegid lahti 10 000 inimest, kes kogunesid jaanuari lõpus Kaliningradis protestimiitingule. Viimastel nädalatel on võtnud võimupartei tegevuse vastu sõna ka föderatsiooninõukogu esimees Sergei Mironov ja rahandusminister Aleksei Kudrin.
Kõik need sündmused on aga ainult pisiasjad suures pildis, mis ei ole palju muutunud: sõnad Venemaa tuleviku kohta on ilusad, aga tegusid pole näha. Medvedevi lubatud liberaliseerimist on Venemaa sisepoliitikas endiselt väga vähe märgata. Eelmisel sügisel toimunud kohalikud valimised olid isegi süsteemse opositsiooni – Žirinovski partei, kommunistide ja Kremli osalusel loodud paremparteide – väitel räpasemad kui kunagi varem. Paljusid nende esindajaid ei lubatud üldse kandideerimagi.
Tagantjärele Medvedev küll nentis, et „valimistel oli teatud rikkumisi”, ja hoiatas, et sellised asjad ei tohiks korduda. Kuid 14. märtsil peetakse osas Venemaa regioonides taas kohalikke valimisi, aga juba nüüd paistab, et mitte midagi pole muutunud. Näiteks Kremliga teatud küsimustes koostööd tegeval tuntud paremparteil Jabloko ei õnnestunud esmakordselt oma nimekirja üles seada üheski regioonis, kus nad soovisid seda teha. Jabloko liider lubas seepeale südametäiega, et edaspidi loobuvad nad üldse valimistel osalemast.
Võimulolijad sattusid avaliku kriitika alla
•• Algul transpordimaksude tõstmise vastu mõeldud 10 000-pealine meeleavaldus lõppes 30. jaanuaril Kaliningradis sellega, et nõuti kohaliku kuberneri Georgi Boosi ja peaminister Putini tagasiastumist. Moskva jaoks oli see tõeline šokk.
•• Vaevalt paar päeva hiljem kuulutas Venemaa parlamendi ülemkoja föderatsiooninõukogu esimees Sergei Mironov, kes juhib teist võimuparteid Õiglane Venemaa, et ei toeta Putini valitsuse majanduskriisi vastu võitlemise meetmeid. Veel nädal hiljem kritiseeris Ühtse Venemaa maailmavaadet ja poliitikat avalikult rahandusminister Aleksei Kudrin. Nii Mironov kui ka Kudrin tegid kriitikat riikliku Esimese telekanali otse-eetri saates „Pozner”.
•• Mironovi mässumeele surusid Ühtse Venemaa juhid kiiresti maha, sest kuigi tema avaldus pälvis suurt tähelepanu ja ta juhib pealtnäha mõjukat riigiasutust, on Mironovi isiklik mõju Venemaa poliitikas väike. Selles mõttes on Kudrini kriitika ja kaliningradlaste protest palju olulisem märk. Putini isiklikku usaldusalust ja Venemaa mõjukamate poliitikute esikümnesse kuuluvat Kudrini ei saa Ühtse Venemaa liidrid otseselt rünnata. Kaliningradlased aga kavandavad märtsi lõpuks uut protestimiitingut. Teine sama arvukas miiting maksab peaaegu kindlasti kuberner Boosile ametikoha.
