Putini pärandus: Nõukogude hümn, tsaarikotkas ja täispuhutud konn
Uueks presidendiks määratud (vabandust, valitud) Dmitri Medvedev saab pärandiks ulatuslikult teistsuguse riigi võrreldes selle ahervaremega, mille kaheksa aasta eest võttis oma eelkäijalt üle Vladimir Putin.
Lahkuv tsaar võib oma saavutuste üle uhke olla – eriti kuna tema järeltulija ilmselt neid korrata ei suuda. Kuid nii nagu jääb vaid näiliseks Putini kõrvaleastumine, on seda paraku ka paljud edusammud.
Olid alles ajad…
Pärast seda, kui jõuetuks muutunud president Boriss Jeltsin ootamatult tagasi astus, pidi järglaseks tehtud Putin tegelema sisuliselt reanimatsiooniga. Haavatud Venemaa oli vaevalt toibumas alandavast rahanduskriisist, kus riik peaaegu lakkas toimimast.
Jeltsini ajastu lõpul valitses riiki mitte keskvõim, vaid omavahel kisklevad oligarhid. Paljud kahtlesid, kas viimaks ei lagune mitte samamoodi nagu Nõukogude impeeriumgi ka vaesunud Venemaa ise. Toona kehitasid lääneriigid vaid õlgu, kui rääkima hakkas vaene kerjus, kelle sisemaine kogutoodang jäi alla isegi Hollandile. Jeltsin ei suutnud ühes kuraasihoos oma alandatud riigi tähtsust muidu rõhutada, kui pidi Ühendriikidele meenutama, et temalgi on tuumapomm. Vastuseks oli maailma parastamine “joodikpresidendi” pärast.
Olid alles ajad… Aga nüüd!
Putini neli peamist saavutust näivad tõesti muljet avaldavatena. Esiteks kindlustas ta poliitilise stabiilsuse. Teiseks saavutas võidu Kaukaasias. Kolmandaks taastas Venemaa sõnaõiguse maailmapoliitikas. Ning mis kõige tähtsam, tõi seninägematu jõukuse paljude venelaste õuele. Võib väita, et nii hästi kui praegu pole Venemaa elanud veel kunagi.
Oma valitsusaja suurima saavutusena on Putin andnud venelastele tagasi nende uhkuse. Nii polegi imestada, et isegi kui jätta kõrvale tõenäolised otsesed võltsimised viimastel presidendivalimistel, toetab Putinit ilmselt ikkagi suurem osa elanikkonnast. Selles toetuses mängib küll oma rolli ka teine, märksa vastuolulisem “saavutus” – meedia tasalülitamine ning poliitiliste vastaste mahatampimine.
Populaarsus tugineb siiski vähemalt esmapilgul reaalsetele näitajatele. Välisinvesteeringud on Putini ajal kasvanud seitse korda. Inimeste sissetulek kaks ja pool korda. SKT on tõusnud 70 protsendi võrra. Venemaa on maksnud ära pea kogu oma välisvõla ning kasvatanud seninägematud välisvaluutareservid. Kui paljud riigid võivad uhkeldada millegi säärasega?
Paraku tundub, et “Putini ime” kujutab endast kõige enam tühjaks puhutud munakoort. Kõige lihtsamalt öeldes on rekordeid löövad kütusehinnad andnud võimudele tegutsemisruumi, ilma et riik oleks pidanud põrmugi pingutama. Võimu üle võttes maksis naftabarrel 16 dollarit. Nüüd kompab juba 120 dollari piire.
Režiimi (üksikute vaigistamata) kriitikute väitel ostetakse selle rahaga vaid odavat populaarsust ning Venemaa ei tee midagi, et pigem kolmandat maailma meenutavast tooraineriigi staatusest välja murda. Piisab pilgust Venemaa teedele, et leida: peale suuremate metropolide on investeeringud jäänud kõvasti alla sellele, mida võiks hoolivamatelt võimudelt oodata. Rääkimata näiteks meditsiinist.
Tegelikult tundub, et põhinäitajad on muutunud üksnes viletsamaks, seda isegi naftasektoris, mille toodang investeeringute puudumise ning halva juhtimise tõttu väheneb. See tähendab, et nafta ja gaasiga ostetud stabiilsust ähvardab tõsine oht.
Kõigepealt korruptsioon. Venemaa asub Transparency Internationali korruptsioonitajumise indeksis maailma kõige hullemate riikide seas. Sealsed ärimehed kirjeldavad, et olukord võib olla isegi halvem kui Jeltsini “kaoseaastate” vältel. Võib-olla ei paista see igapäevatasandil nii väga silmagi, kuid summad on läinud suuremaks ja seaduste eiramine kõige kõrgemal tasandil jõhkramaks.
Kõige selgemalt iseloomustab seda moodustis, mida lääne meedia kutsub pilkavalt Kreml Inc. ehk korporatsioon. Kogu riigi juhtimist varjutava saladuseloori tõttu pole võimalik öelda, kas või kui palju on Putin saanud isiklikku ainelist kasu. Kuid paljud suurtehingud näitavad, et liigagi palju vahendeid vahetab omanikku poliitilistest, mitte majanduseelistustest lähtudes. Ning kaotajaks jääb alati lihtne Venemaa kodanik.
Venemaa kodaniku seisund pole Putini aja lõpus põrmugi kadestamisväärne. Tõsi, erinevalt Jeltsini ajastust saab ta palga või pensioni õigel ajal kätte ning suudab selle eest osta ka rohkem. Kuid endiselt võib mõõta tema eluiga vaid 59 eluaastaga. Nagu tunnistab maailma terviseorganisatsioon, jääb tasemel arstiabi enamikule venelastele kättesaamatuks luksuseks.
Pealegi pole seninegi süsteem jätkusuutlik. Pensioneid rahastatakse endiselt vanas stiilis, kus raha kantakse otse töötajatelt vanuritele. Paraku ei suuda Venemaa rahvastik oma pensionäre reaalselt toita – neil on vaid 1,7 töövõimelist inimest ühe abivajaja kohta. Näiteks USA-s on see suhe ligi kaks korda suurem.
Kõige selle õhus rippuva “stabiilsuse” eest on Venemaa kodanikud pidanud maksma ränka hinda. Kui tulevikus ajaloolased Putini ajastule tagasi vaatavad, meenutavad nad seda tõenäoliselt mitte niivõrd perioodina, kui taastati Venemaa uhkus, vaid ajajärguna, kui nad andsid käest tärkama hakanud (mis sest et kaootilise) vabaduse.
Praegune Venemaa on muidugi märksa vabam kui omaaegne Nõukogude Liit. Aga võimud ei kõhkle kasutamast õigussüsteemi selleks, et maksuterroriga või otseste repressiivmeetmetega oma vastased maha suruda. Piisab kahest nimest – vangi heidetud Mihhail Hodorkovskist ja eksiili põgenenud Boriss Berezovskist –, et mõista, millest jutt käib. Telejaamade enda kontrolli alla väänamine kindlustab kriitika puudumise.
Totaalse administratiivse kontrolli all möödusid ka viimased valimised, mis näitavad selgelt Kremli suhtumist rahva arvamusse. Samal hetkel, kui Putin teatas, et tema soosik on Medvedev, oli kõigile selge, kes “valimised” võidab.
Sel kolmapäeval astub Venemaal ametisse uus tsaar. Kuid Putin jääb. Peaministri ja suurima erakonna Ühtne Venemaa juhina. President võib tulla uus, kuid kellele jääb tegelik võim, näeme alles tulevikus.
Venemaa, mille Putin pärandab Medvedevile, on sissepoole vaatav, suletud, naabreid hirmutav ning kinni oma minevikus. Vaid aeg näitab, millises minevikus: kas käiku läheb variant, mida sümboliseerib kahe peaga kotkas, või tee, mida iseloomustab jälle kõlav Nõukogude hümni meloodia.
Stabiilsust ei tõota pärast tsaaride vangerdust enam kauaks jaguda – eriti kui näiteks maailmamajanduse surutise tõttu kaotaksid hinnas nii gaas kui ka nafta. Ja ebastabiilsus võib tõugata viimaks võimult ka korporatsiooni Kreml Inc. Kuid revolutsioonid on Venemaal teadagi verised…
Kui Vladimir Putin oma eelmistest ametikohtadest FSB-s ja selle eelkäijas KGB-s midagi õppis, siis kindlasti oskuse mitte avada oma plaane.
Presidendiks saades viitas vähe sellele, nagu kavatseks ta Venemaal kehtestada täiemõõdulise autokraatia. Vaid ähvardus tsˇetsˇeenid “peldikusse uputada” andis aimu millestki hoopis julmemast, kui Venemaa oli Jeltsini ajal harjunud. Ent Putini esimesed sammud kutsusid läänest esile pigem ettevaatliku käteplagina.
Sisepoliitika kahepalgelisus
Nii algatas ta maksu- ja maareformi, kehtestades ühetaolise 13-protsendilise tulumaksu ning andes esimest korda pärast oktoobrirevolutsiooni maa tagasi erakätesse. Samamoodi hakkas ta looma korda oligarhide seas, kelle esimesed miljonid olid tulnud peaaegu kindlalt ebaausal teel ning kes pidasidki end seadusest kõrgemal olevaks.
Venemaalaste seas osutus “rikkurite” pigistamine populaarseks. Arvatakse aga, et Kreml sõlmis oligarhidega mitteametliku leppe: need, kes jäävad poliitikast kõrvale, võivad oma vara alles jätta. Tõsi, hiljem hakkasid siiski võimud nõudma oligarhidelt “vabatahtlikku” panust näiteks kohaliku infrastruktuuri edendamisse. Kui Jeltsini ajal kujutasid oligarhid endast veel märkimisväärset poliitilist jõudu, siis nüüdseks on võim läinud sisuliselt FSB jõuametnike kätte. Riigistatud energiafirmad nagu Gazprom kujutavad endast aga Kremli peamisi löögirusikaid ka välispoliitiliste eesmärkide teostamisel.
Suurt rolli mängis Putini sihtide saavutamisel meedia tasalülitamine. President võttis ajakirjanduse tõsisemalt käsile pärast allveelaeva Kursk katastroofi, kui telejaamad teda õnnetuse ignoreerimise pärast häbistasid. Nüüdseks on Venemaale jäänud vaid käputäis sõltumatuid ajalehti ja raadiojaamu. Televisioon on täielikult võimude kontrolli all.
Seal, kus administratiivsed võtted ei aita, tuleb appi toores jõud. Ei saa küll kinnitada Kremli otsest seotust, ent tähelepanuväärsena pole praeguseks lahendatud peaaegu ühtegi ajakirjaniku mõrva.
Ja nii nagu alguses, kuulutab Putin ka nüüd harva oma samme ette. Niisugune kahepalgelisus on omane ka valitseva partei Ühtne Venemaa ideoloogiale: kombinatsioon demokraatiat ja vabaturumajandust ülistavast retoorikast, sammudest võimu koondamiseks ning majanduslikust natsionalismist. Ning kõige taga kõrgub FSB nime omandanud endise KGB vari. Üks enim parastamist leidnud ütlusi Putini kohta pärineb tema USA ametivennalt George Bushilt, kes sõnas pärast nende esimest kohtumist, et nägi Venemaa riigipea hinge. Kui arvestada, et Putin tegutses Dresdenis tõenäoliselt KGB värbajana, ei tule sellised nägemused mitte väga suureks üllatuseks.
Välispoliitika õõnsad võidud
Venemaa ja USA koostöö näis aga algul tõepoolest sujuvat – eriti kui pärast 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakuid pakkus Moskva esimesena Washingtonile abi ning koostööd. Isegi küsimused, nagu Bushi soov rajada raketikilpi või Venemaale Nõukogude ajal juutide tagakiusamise eest kehtestatud kaubanduspiirangud, ei suutnud kahe juhi head isiklikku keemiat rikkuda.
Ent mida paksemaks muutus Venemaa rahakott, seda teravamaks läks ka Kremli retoorika. Moskva pidi jõuetult pealt vaatama, kuidas tema piiri taga endisel Nõukogude territooriumil puhkesid üksteise järel demokraatiat nõudvad “värvilised” revolutsioonid. Eelmise aasta Müncheni julgeolekukonverentsil esines Putin viimaks terava kõnega, millest õhkus otseselt külma sõja hingust.
Ainult et nii nagu on olnud paljuski näiline Putini majandusedu, on seda ka tema välispoliitika saavutused. Hoolimata kõ-vast häälest pole Moskva tegelikult ühtegi suuremat probleemi läänele tekitanud. Ka on ta suutnud vaid pidurdada ning ohustada, mitte aga tagasi pöörata läänekursi valinud endiste Nõukogude vabariikide, Gruusia ja Ukraina demokraatiapüüdlusi. Tõelisi sõpru leiab Moskva ehk üksnes nn külmutatud konfliktidest Lõuna-Osseetias, Abhaasias, Transnistrias ning Mägi-Karabahhi tõttu Armeenias.
Kokkuvõttes võib üheks suuremaks tagasilöögiks osutuda ka Putini Venemaa vägevamaid edulugusid. Praegu peetakse teda lähinaabrite seas tõepoolest mõjukaks tegijaks, kes kasutab energiat tänapäevase relvana. Ent just selle relva katsetamine 2006. aastal Ukraina peal ehmatas Euroopa Liitu, kes hakkas esimest korda tõsiselt mõtlema oma Venemaa sõltuvuse peale.
Tõsi, illusioonimeister Putini loodud ettekujutus oma jõu taastanud Venemaast on muidugi võimas. Ainult kahtlaselt sarnane täispuhutud konnaga Ivan Krõlovi valmist.
