Puura: tuumarenessanss sai hoobi
•• Mis tundega te praegu Jaapanit tabanud üheksa-magnituudisele maavärinale ja sellele järgnenud tsunamiga kaasnenud hädadele vaatate? Fukushima tuumajaama kolmes reaktoris on toimunud plahvatused ja radiatsiooni lekke tõttu evakueeritakse rahvast.
See juhtum tõi koloriitselt esile tuumajaamade ohutussüsteemide nõrkuse väga tugevate tsunamide mõjudele. Minu arusaama kohaselt ei oldud tuumajaamas ohutuse mõttes niivõrd suure tsunamiga arvestatud. Nagu hiljem selgus, oleks tuumajaama avariisüsteemide lülituste jaoks pidanud kasutama ruume, mida aga ei saadud teha, sest need olid muda alla jäänud. Olen kindel, et maailma tsunamiohtlikes piirkondades hakatakse nüüd tuumajaamade ohutust üle vaatama, et nende turvalisus oleks võimalik tagada ka suurte tsunamide korral.
•• Kas need sündmused võivad meidki kuidagi mõjutada? Radioaktiivset saastet ei pea me küll kartma, kuid mis saab näiteks meie enda tuumajaama rajamist puudutavast debatist?
Olen mitmetes ettekannetes varem öelnud, et maailma tuumaenergia renessanss võib saada hoobi, kui kusagil juhtub midagi sellist nagu nüüd Jaapanis.
Eestis oleme ju oma arenguga veel täiesti nullis: meil on loomata tuumaohutusasutus, meil on välja töötamata vastavad seadused ning ühinemata rahvusvaheliste konventsioonidega. Ning kui rääkida praegu, kuhupoole võib rahva arvamus tuumajaama rajamises suhtes kalduda, siis: ausõna, ei oska öelda.
•• Akadeemik Lippmaa on öelnud, et kuna Jaapani tuumaõnnetuse tõttu on oodata tuumajaamade odavnemist, oleks Eestil õige aeg endale uue põlvkonna tuumajaam soetada.
Reformierakonna valimisplatvormi energeetika programmis on tuumajaam esimesel kohal. Kui see jääb koalitsioonilepingusse sisse, siis on küsimus, kas ja kui kiiresti vastav tegevus ka käivitub. See on ju ammu teada, mida ja millises järjekorras oleks vaja tuumajaama rajamiseks teha, kuid praeguseni pole erilisi samme astutud. Eesti Energia on ju omaalgatuslikult uurinud näiteks Pakri saart kui üht võimalikku tuumajaama asukohta, kuid poliitiline tellimus on puudunud.
Tuumaenergeetika on niivõrd ülereguleeritud valdkond, et maailmas ei lubata selles vallas mitte mingisugust isetegevust. Alles siis, kui oleme tõestanud, et meil on vastavad seadused ja piisava kvalifikatsiooniga inimestega komplekteeritud ohutusasutus olemas, alles siis võime sellega välja tulla, et tahame tuumajaama ehitada.
•• Nii et nii kähku see ikka ei käi, et nüüd on paras aega ja ostame.
Absoluutselt mitte! Võib-olla paneb Jaapani õnnetus lõpuks ometi tuumajaama puudutava diskussiooni meil sellisele tasandile, et hakatakse rohkem teadlasi kuulama ja faktidel põhinevat informatsiooni levitama. See, mis vahepeal on toimunud, on väga kurb olnud. Kas või selline arvamus, et Eesti ei vaja kolmanda põlvkonna tuumajaama ning et võtame selle asemel kohe neljanda põlvkonna jaama, kuna see on efektiivsem ja ohutum. See on ju tegelikult täielik nonsenss, sest selliseid jaamu hakkavad rajama oma tuumatehnoloogia välja arendanud tugevad riigid, kellel on piisavalt varasemate põlvkondade jaamadest kokku kuhjunud jäätmeid, mida ära kasutada. Uue tehnoloogiaga jaam on kindlasti ohtlikum, kui on end juba tõestanud jaama tüüp.
Loodetavasti hakkab nüüd eesti rahvas ja eri huvigrupid kvaliteetse informatsiooni vastu rohkem huvi tundma.
Rootsi tahab uusi tuumajaamu
•• Rääkides tuumaenergia debatist Eestis, tõi Erik Puura välja Rootsi näite. „1998. aastal käisid Rootsis ägedad debatid, kus üks osapool ütles, et paneme oma tuumajaamad kinni, teised jälle, et, ei, paneme parem Venemaa jaamad kinni, sest need on ohtlikumad.
•• Toona võitsid need, kes tahtsid oma tuumajaamade sulgemist, argumendiga, et küll siis venelased võtavad eeskuju ja panevad enda omad ka kinni,” kirjeldas Puura. „Rootsil oli plaan, et aastaks 2010 on kõik tuumajaamad suletud. Vahepeal pandi aga kinni vaid Barsebäcki jaama esimene reaktor.”
•• Puura viitas, et murrang rootslaste suhtumises toimus selle sajandi esimese aastakümne keskel, kui leiti, et olemasolevad tuumajaamad võiksid siiski eluea lõpuni töötada.
•• „Praegu plaanib Rootsi hakata uusi tuumajaamu ehitama. Seda kahel põhjusel: ühelt poolt, et energiat on vaja, ja teisalt on rootslaste ajudes toimunud võrreldes 1990-ndatega muutus, sest kasvuhoonegaaside emissioonide negatiivset mõju hinnatakse tuumaenergeetika riskidest suuremaks,” sõnas Puura.
