Raamat süüdistab Venemaa julgeolekuteenistust terrorismis
FSB juhitud grupid on pannud toime palgamõrvu, korraldanud võimude ja allmaailma vahelisi hiigeltehinguid ning lasknud õhku elumaju, väidavad oma raamatus Suurbritanniasse pagenud endine FSB ohvitser ja USAs elav vene ajaloolane. Nende paljastused on vägagi skandaalsed, kuid siiski veel tõestamata.
Raamatu “FSB laseb Venemaa õhku” on kirjutanud vahest kõige skandaalsema mainega vene julgeolekutöötaja. Praegu Londonis elav Aleksandr Litvinenko sai kuulsaks kolm aastat tagasi pressikonverentsil, kus ta väitis, et FSB tegi talle ülesandeks tappa oligarh Boriss Berezovski. Peale seda Litvinenko arreteeriti, kuid hiljem õnnestus tal vahi alt vabaneda ja salaja Läände põgeneda.
Litvinenko juhtis FSBs viimati salajast osakonda, mille ülesandeks oli kuritegelike rühmituste paljastamine. Tema enda väitel aga asi sellega ei piirdunud. Needsamad grupid tegutsesid teinekord lausa FSB heakskiidul, saades julgeolekult ülesandeks kõrvaldada teatud inimesed.
Endise ohvitseri sõnul polnud paljud palgamõrvari käe läbi hukkunud maffiapealikud, pankurid ja ärimehed pinnuks silmas mitte oma konkurentidele, vaid hoopis riigivõimudele. Lisaks kurjategijate kasutamisele pani FSB kokku ka omi mõrvameeskondi. Nende gruppide liikmed on raamatu autorite väitel hakanud viimastel aastatel tasakesi kaduma.
Ent FSB ei pühendunud mitte ainult inimeste likvideerimisele. Raamat räägib ka sellest, kuidas algas Tshetsheenia sõda. Tshetsheenid olevat pikka aega oma iseseisvuse nimel Venemaa juhtkonnale raha lauale ladunud, kuid siis otsustas Dzhohhar Dudajev sellest loobuda ja Venemaa viis Tshetsheeniasse väed sisse. Kuna aga rahvas hoidis tshetsheenide poolele, tuli vene võimudel ühiskondlik arvamus pommiplahvatuste abil õigele teele juhtida.
Raamatu autorite andmeil olid esimeste 1994. aasta terroriaktide täideviijateks kindlalt FSBga seotud nimesed. Ka kahe aasta tagused elumajade õhkulaskmised on FSB ja mitte tshetsheenide kätetöö, leiavad nad, tuues tõestuseks Rjazanis toimunu. Kui ühe Rjazani maja elanikud leidsid tollel sügisel keldrist heksogeenikotid, teatas FSB peale pikka vassimist, et tegu oli nende õppustega.
Raamatu kaasautor Juri Felshtinski leiab, et inimestel on kõige raskem ületada psühholoogiline barjäär ja jääda uskuma, et üks riigistruktuur on üldse millekski selliseks võimeline. Teda ennast veensid aga just peale Rjazani juhtumit FSB töötajatega peetud vestlused.
Ent asjaosalised ei ole Feltshiski sõnul kuigi jutukad ja seetõttu on saladusi endiselt enam kui selgust: “Inimesed, kes infot omavad, ei kiirusta loomulikult seda vabaks laskma. Me peame siiani liikuma hämaruses ega saa aru, kui paljut meie eest varjatakse. Ma kahtlustan, et meie andmed palgamõrvade, inimröövide ja FSB erigruppide kohta on vaid tohutu jäämäe tipp”.
Olgu öeldud, et Novaja Gazeta küll avaldas osa raamatust, kuid ei unustanud sealjuures kriitikameelt. Toimetus tõstatab omapoolses järelsõnas küsimuse, kas dokumentaalselt tõestamata väiteid saab uskuda ning kutsub Riigduumat üles looma komisjoni, mis neid andmeid kontrolliks.
Ent ajalehe peatoimetaja Dmitri Muratov kaldub siiski arvama, et süüdistustel võib tõepõhi all olla: “Me oleme avaldanud palju artikleid selle kohta, kuidas eriteenistused ajavad oma äri riigist sõltumatult ja julgeolekutöötajad teostavad FSB katte all oma isiklikke finantsoperatsioone. Seepärast, kui me seda käsikirja nägime, meil eriti suuri kahtlusi ei olnudki”.
FSB ekstöötajad on ajakirjanikele öelnud, et Vene julgeolekul on hinge peal nii üht kui teist. Kuid samas tekib paratamatult ka vastuküsimus, mis on ometi sundinud alatasustatud julgeolekuohvitsere nii kaua saladust hoidma.
Üve Maloverjan, Moskva
