Hoolimata võimude aktiivsest vastutegevusest osales laupäeval ligi poolesajas Venemaa linnas valitsusvastastel meeleavaldustel kokku 20 000–30 000 inimest. Üldiselt möödusid raevu päeva koondnimetust kandnud protestiaktsioonid tunduvalt tagasihoidlikumalt, kui korraldajad olid lootnud. Suurim, ligi 1500 osavõtjaga miiting toimus Vladivostokis, kus organiseerijad olid varem lubanud välja tuua vähemalt 10 000 inimest. Kaliningradis kogunes protestima tuhatkond inimest, aga ka seal olid lootused suuremad. Enamikus linnades ilmus miitingutele paarsada kuni pool tuhat inimest. Üldjuhul polnud kohalikud võimud meeleavalduste korraldamiseks luba andnud, kuid ainult Moskvas läks massiliseks kinnipidamiseks. Kokku oli seal miitingulisi umbes paarsada, kellest 70 pidas miilits kinni ja viis jaoskonda. Seevastu Peterburis lasi miilits umbes viiesajal opositsionääril rahulikult meelt avaldada.

Mandariinid appi

Rahvas protestis enamasti Vladimir Putini juhitava valitsuse poliitika vastu ning nõudis ka Putini ja paljude kuberneride tagasiastumist. Loosungitel taotleti põhiliselt kommunaalmaksude alandamist, pensionitõusu, teede remontimist ja kodaniku­õiguste järgimist. Kõige omapärasem protest toimus Kaliningradis. Võimud ei andnud seal kesklinnas miitingu jaoks luba, viidates samal ajal ja samas kohas toimuvale põllumajanduslaadale. Valitsusvastased kogunesid aga keelust hoolimata ja tõstsid pea kohale laadalt ostetud mandariinid.

Lillerevolutsiooni värv ja maitse

•• Venemaa riigiduuma esimees Boriss Grõzlov näeb valitsusvastaste miitingute taga lääne rahastajaid. Valitsus ja Kreml ise pole justkui midagi valesti teinud, andis võimupartei Ühtne Venemaa mees number kaks mõista intervjuus Gazeta.ru lugejatele.

•• Grõzlovi sõnul proovib opositsioon meelitada inimesi miitingutele majanduslike nõudmistega, et esitada lisaks ka poliitilisi. Grõzlov nimetas aga poliitiliste nõudmiste esitamist „sündmuste ohtlikuks arenguks”.

•• „Siin me tajume lillerevolutsioonide värvi ja maitset,” ütles Grõzlov, viidates rooside revolutsioonile Gruusias 2003. aastal ja oranžile revolutsioonile Ukrainas 2004. aastal. „Ja tajume neidsamu ideolooge, kes saavad paljude valitsusväliste organisatsioonide kaudu raha välismaalt ning loovad selle eest pingelise olukorra.”