Rahastamispiirangud on USA valimistelt sisuliselt kadunud

 (9)
                 
Rahastamispiirangud on USA valimistelt sisuliselt kadunud
Vabariiklaste eelvalimistel on seni edukaim olnud Mitt Romney.
Reuters/Scanpix
Nüüd võib iga firma ja isik anda kas või kogu oma raha kandidaati toetavale komiteele.

Hiljutistel USA vabariiklaste eelvalimistel Florida osariigis saavutas endine Massachusettsi kuberner Mitt Romney konkurentide Newt Gingrichi, Rick Santorumi ja Ron Pauli ees ülekaaluka võidu, kuigi vaid nädal enne hääletuspäeva oli ligi kümneprotsendist edumaad hoidnud esindajatekoja eksspiiker Gingrich.

Tähtsat rolli selles võimsas tõusus mängisid esmakordselt Ühendriikide presidendi valimistel osalevad super-PAC-id (Political Action Committee) – poliitilised komiteed ehk organisatsioonid, mis on moodustatud kandidaatide toetamiseks, kuigi peavad olema neist ametlikult sõltumatud.

Super-PAC-id tekkisid pärast 2010. aasta kahte paljuvaieldud kohtuotsust, millega anti korporatsioonidele õigus annetada raha valimistel (kaasuses Citizen United v. FEC) ja mis võttis poliitilistelt komiteedelt rahalised piirangud (kaasuses SpeechNow.org v. FEC)
2008. aasta valimistel tegutsesid veel lihtsad PAC-id – neil oli lubatud edendada oma poliitilisi eesmärke, kuid maksimaalne summa, mille üks isik või PAC võis kandidaadile anda, oli 5000 dollarit. Eelmainitud kohtuotsused lõid aga enneolematud võimalused, sest nüüdsest võivad firmad ja üksikisikud PAC-idesse lõputult investeerida.

See muutis kogu kampaania rahastamise dünaamikat, sest maksimaalne annetus, mille saab otseselt kandidaadile teha, on 2500 dollarit. Kui 2008. aasta valimistel oleks ilmselt selle annetusega oma favoriidi toetamine lõppenud, siis nüüd on nii igal firmal kui ka isikul võimalik anda kas või kogu oma raha kandidaati toetavale poliitilisele komiteele. Seda on olnud näha vabariiklaste eelvalimistel, kus Newt Gingrichi toetav super-PAC Winning Our Future on kasiinomiljardär Sheldon Aldesonilt ja tema naiselt Miriamilt vastu võtnud kümme miljonit dollarit.

Igasuguste rahaliste piirangute kaotamine on poliitilistest komiteedest tõesti teinud superkomiteed. Kuigi seadus näeb ette, et ükski kandidaat ei või olla otseses ühenduses super-PAC-iga, ei ole see peatanud mitte ühtegi kandidaati laskmast luua enesele sobivat poliitilist komiteed, mis maksab kallite teleminutite ja reklaamide eest. Enamasti juhivad neid komiteesid kandidaatide sõbrad ja tuttavad – seega, et nautida PAC-ide toetust, pole Obamal, Romneyl ega Gingrichil tarvis teha muud kui avaldada imestust ja eitada otsest suhtlust kõnealuse poliitilise komiteega.

Florida eelvalimised olid esimesed, kus avaldus super-PAC-ide pea piiramatu võim. Tõesti huvitav oli Floridas just see, milliseid rahasummasid kulutasid propagandaks super-PAC-id, mis ju kandidaatidega ametlikult seotud ei ole. Pärast Gingrichi võitu Lõuna-Carolinas ja küsitluste liidriks kerkimist Floridas kulutas Romneyt toetav super-PAC Restore Our Future Gingrichi ründamiseks eri meediaplatvormidel 15 miljonit dollarit. Poliitika rahastamist jälgiva mittetulundusühingu Center for Responsive Politics andmeil oli 92 protsenti Restore our Future’i makstud reklaame negatiivse tooniga, tuues esile Gingrichi truudusetust eraelus ja eksimusi kongressis.

Gingrichi edu kadus

See oli Romney strateegiline käik, sest senini oli just Gingrich olnud see, kes ründas Massachusettsi ekskuberneri edukalt nii debattidel kui ka televisioonis. Kokkuvõttes kulutasid Romney ja tema super-PAC-id pea viis korda rohkem dollareid kui Gingrich. Küllap seisnes selles ka osa edust: Gingrichi kümneprotsendine eduseis pöördus vastupidiseks, sest Romney kogus 46 ja Gingrich 32 protsenti Florida häältest.

Kuigi käivad alles eelvalimised, on Romneyt toetav Restore Our Future kogunud juba 30 miljonit dollarit ja kulutanud sellest üle 18 miljoni, enamuse Floridas. Gingrichi toetav komitee Winning Our Future on kulutanud kaheksa miljonit ja kogu super-PAC-ide panus senises valimistsüklis on praeguseks ületanud 46 miljoni piiri.

Summad kasvavad eeldatavalt veel mitmekordseks, sest Obamaga vastamisi minnes on vabariiklastel vaja võita kandidaati, kes on isiklike annetustega kogunud juba üle 140 miljoni. Ja kuigi Romney on üks Ameerika rikkamaid poliitikuid, ei piisa ka tema enda varandusest (250 miljonit dollarit), et olla ühel pulgal Obamaga, kelle kampaaniaks kulutati eelmistel valimistel üle 700 miljoni – ja toona ilma super-PAC-ide osaluseta.

Määrab majandus

Vabariiklaste eelvalimised on pärast Floridat liikunud edasi lääne poole. Oma panuse on andnud Nevada Romney võiduga ning Colorado, Minnesota ja Missouri, kus kõigis kolmes võitis Rick Santorum. Täna selguvad Maine’i tulemused. Enne seda on seis selline, et vabariiklaste presidendikandidaadiks saamiseks vajalikust 1144 häälest ehk kongressi delegaadist on Romneyl 112, Santorumil 72, Gingrichil 32 ja Paulil üheksa.

Viimatised eelvalimised toimusid osariikides, kus saadav delegaatide arv oli suhteliselt väike. Suuremaid muutusi kandidaatide järjestuses võib oodata veebruari lõpu poole ja märtsi algul, kui valimistsüklisse astuvad suuremad osariigid ja ka korraga rohkem osariike superteisipäeval.
Kuigi USA presidendivalimistel tekib alati palju ootamatuid uudiseid, on vähemalt politoloogias kui sotsiaalteaduses jõutud ühele laialdaselt aktsepteeritud arvamusele. Kuigi super-PAC-id,
karisma, välimus ja raha on kandidaatide puhul olulised, on tähtsaim valimistulemuse ennustamise indikaator olnud ometi majanduse olukord. Juhul kui USA majandus jätkab taastumist, töötus väheneb ja ka aktsiaturg on plussis, eelistatakse novembris ikkagi võimul olevat presidenti.

Logi sisse

Logi sisse kasutades oma
Facebooki, Twitteri või Google'i kontot või e-posti aadressi.


Nimi
Kommenteerimistingimused
Karikatuurid