REACH – käesirutus tapjakemikaalidest pääsemiseks
Kuumad 60-ndad maalivad silme ette seinast seina emotsionaalseid kujutluspilte: kellele meenub The Beatles, kellele Kuuba raketikriis või lokkavad maisipõllud. Mõne elutee on aga jäänud üldse lühikeseks menukemikaali DDT tõttu, mille ohtlikkus hakkas just tollal tõsiselt teatavaks saama.
Kui keskkonnaorganisatsioon Greenpeace mõõtis oktoobris kolme tuntud eestlase tervist, tuli välja, et omal ajal ämbrite kaupa putukatõrjeks kasutatud ning inimesele toidus peaaegu ohutuks lisandiks peetud mürk ringleb neist kõigi veres, ähvardades igal hetkel valla päästa vähkkasvajad.
“Me peaksimegi õppima sellest, et isegi kui me keelame mõne kemikaali ära, võib see avaldada mõju veel meie lastele ja lastelastele ka siis, kui seda enam ammu ei kasutata,” selgitas ettevõtmises osalenud Nastja Pertsjonok Eestimaa Looduse Fondist.
Kui asi puudutab kemikaale, eelistavad kahejalgsed teaduslikele meetoditele ikka veel pimedat ikoonikummardamist, seda lausa ehmatava ükskõiksusega oma tervise suhtes.
Põhikoormus tööstusele
Tänapäeva eurooplane puutub elu jooksul kokku umbes 30 000 tehisainega, mille omadustest on meil vaid hägune arusaam. Nii demonstreerisid Tallinna reidil randunud Greenpeace’i aktivistid eestlastele mänguasju, lasteriideid ning deodorante, mis kõik võivad olla potentsiaalselt mürgised. Just nimelt – võivad, mitte ei pruugi.
“Väga paljude ainete kohta me lihtsalt ei tea, kas need on ohtlikud või mitte,” märkis sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonna kemikaaliohutuse juht Heli Laarmann.
Pole ka ime, praegu tegelevad kemikaalide analüüsiga Euroopa Liidus eeskätt riigivõimud. Nende töö efektiivsusest annab tunnistust “saavutus 140” – umbes nii paljusid aineid on suudetud 1993. aastast hinnata. Kuid võrrelgem seda ennist mainitud 30 000-ga.
Sotsiaalministeerium koordineerib Eestis akronüümi järgi REACH (tõlgituna “sirutus”) tuntud Euroopa Liidu määrust, mis peaks veidi enama kui kümmekonna aasta jooksul meie arusaama ümbritsevast keemiast drastiliselt muutma. EL-i üks põhjalikumaid ning enimvaieldud määrusi võtab endale vähemalt paberil kõrge sihi: peaaegu kõik tehisained registreerida ning nende võimalikes kahjulikes mõjudes selgusele jõuda, kõige mürgisemad ka ringlusest kõrvaldada. Riigistruktuuride asemel pannakse põhikoormus tööstusele.
“REACH-i idee on üllas,” kinnitab Eesti üks enimtsiteeritud teadlasi, keemik Mati Karelson. “Praegu võetakse ainete omadused tihti n-ö laest ning siis käib probleemide tekkides üksnes tulekahjude kustutamine.”
Pärast kaheksa-aastast vaidlust lõplikult kaante vahele saanud määrusel on keemiatööstusele tohutu mõju – see läheb talle maksma miljardeid eurosid. Ettevõte, mis toodab või impordib mingeid kemikaale üle ühe tonni aastas, peab need ained registreerima ning seejärel hindama riski inimeste tervisele ja keskkonnale. Hea, kui kemikaali toodavad paljud, siis saab analüüside kulud omavahel jagada. Mõne uue ainega üksi turule tulek võib osutuda üsna kulukaks.
“Üks asi on selge – elu läheb kallimaks,” usub Eesti keemiaettevõtete liidu juhataja Hallar Meybaum. “Pealegi mõjub see halvavalt ettevõtete konkurentsivõimele.”
Kallimaks ei lähe mitte ainult värvid, hambapastad ja taimekaitsevahendid. Tõenäoliselt kallineb kõik, mis sisaldab tehiskemikaale.
Sellele, et hinnad tõusevad, ei vaidle keegi vastu. Iseasi, kuivõrd mõjutab see ühiskonna rahakotti tervikuna. EL-is määruse läbivaidlemise ajal tehtud uuringud näitavad, et arstiabilt säästetud summad võivad ületada keemiatööstuse täiendava koormise kümneid kordi, rääkimata moraalsest argumendist.
“Ütleme a priori, et määruse hea pool on elementaarne,” ütleb Laarmann. “Inimese tervist ei saa rahasse panna.”
Juhul kui analüüsid selgitavad, et mingi kemikaal on inimesele siiski ohtlik, tuleb see asendada vähem kahjulikuga, kuid üksnes juhul, kui selline üldse eksisteerib. Kui mitte, peab ettevõte esitama tegevusplaani, kuidas ohutum aine välja töötada, ning tõestama, et suudab senise aine kasutamisega kaasnevaid riske “adekvaatselt kontrollida”.
Rohelised ikka rahulolematud
Määruse eest rängalt võidelnud roheliste survegruppe paneb selle praegune sõnastus nördima. Eelnõu esialgse variandiga võrreldes jääb väga palju kemikaale – võimalik, et meid ümbritsevatest ainetest koguni 60 protsenti – sellest välja.
Rohelised tahtnuks registreerida ühtlasi kõikide ainete kasutusviisi, keelata mürgised ained täielikult ning asendada ohtlikud kemikaalid ohutumatega.
Keemiatööstus pareerib. “Roheliste esialgsed ideed olid väga populistlikud,” leiab Meybaum. Tema hinnangul teevad inimesed tootjatele liiga silmaringi piiratusest: “Kemikaalide maine on põhjendamatult halb. Arvatakse, et kui on keemia, siis järelikult haiseb ja mürgitab.”
Näiteks tolueeni võib igasuguste kahtlusteta mürgiseks pidada: seda tuntakse eeskätt bensiini oktaanarvu tõstjana. Ent töötlemisel saab tolueenist ka naatriumbensoaati. Seda ahmime aga iga päev sisse laialt kasutatava toidukonservandina, mida leiab peaaegu kõikjalt – moosidest kokakoolani. Kui tolueeni kasutamine ära keelata, mis siis saaks? Kas asenduste väljatöötamine on ikka mõttekas, kui nende mõju võib selguda alles inimpõlvede pärast?
Vastamata küsimusi jääb aastatepikkusele vaidlusele vaatamata veel mitmeid. Näiteks: kas bensiin, ilmselt üks mürgisemaid tarbekemikaale, klassifitseerub REACH-i alla või mitte? Nafta ja gaas vist ei klassifitseeru.
Kaalukausid on Euroopa Komisjoni käes, kes rajab Helsingisse Euroopa kemikaaliagentuuri. Sinna hakatakse koondama firmade saadetud andmeid.
Eesti on vaatamata geograafilisele lähedusele mõnevõrra nigelas seisukorras: meie põlevkivikeemia jääb ka edaspidi maailmas peaaegu unikaalseks, mis tähendab, et tõenäoliselt tuleb uue põlevkivikemikaali analüüside eest maksta täielikult ise – kuigi 11 neist on juba sisuliselt registreeritud. Meie muldmetallide tooraine ja turg paiknevad idas.
Aga näiteks REACH-iga tihedalt seotud Diana Maurer majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumist firmade nurinast suurt ei pea: vähemalt suurettevõtted on tema hinnangul kindlalt suutelised uute nõuetega toime tulema. Raskusi võib tulla neil, kes impordivad kemikaale väiksemates kogustes kolmandatest riikidest. Aega küll on – määrus jõustub alles juunist ja esimeste ainete eelregistreerimiseni on ka siis veel aasta aega. Pole kadestamist väärt positsioon.
EL on maailmas teerajaja
Samad mured on paljudel teistelgi. Nagu kõik klassikalised kompromissid, tõmbab REACH näo krimpsu kõigil osalistel. Roheliste jaoks liiga lõtv, tööstuste jaoks peaaegu väljasuretav, tarbijatele rõhuvalt kallis. Pooldajad arvavad, et kohustus leida ohutumaid alternatiive avab tee innovatsioonile; vastased, et vastupidi, suretab uuenduslikkust.
Ja ometi võib EL-i reeglistik olla teerajaja kogu maailmas. EL kujutab endast piisavalt suurt turgu, et lasta siinsetel keemiakompaniidel sundida oma standardeid peale ka ülejäänud riikide ettevõtetele.
Näiliselt rohelistega võitlevatele Euroopa suurettevõtetele paistab REACH tuhandeleheküljelise tõkkepuuna oma turu kaitseks. “Suurkontsernid on ju huvitatud, et nende tooraine ostetaks Euroopast,” kommenteerib Meybaum.
Cui bono?
Puhtam keemia
Suured kulutused eurooplaste tervise kaitseks
•• Euroopa keemiatööstuses saab tööd Eesti suuruse riigi jagu rahvast ehk vähemalt 1,3 miljonit inimest. 27 000 keemiaettevõtte aastakäive ulatub 440 miljoni euroni.
•• Eurooplased toodavad kõigist maailmas valmistatavatest kemikaalidest kolmandiku.
•• Keemiatööstuse lobitöö oli nii võimas, et algul märksa radikaalsemale määrusele tehti 5000 pehmendavat muudatusettepanekut, millest osa ka läbi läks.
•• Euroopa Komisjon hindab, et REACH-i tõttu peavad kompaniid käima välja 2,8–5,2 miljardit eurot. Mõnedes arvutustes nimetatakse kuludeks koguni 12,8 miljardit. Ent inimeste tervise pealt säilitatakse eri hinnangutel 50–300 miljardit eurot (kui arvestada ka võidetud tööviljakust).
•• Kuna määrust muudeti arutelu käigus tublisti, jäävad hinnangud umbkaudseteks. Eesti sotsiaal- ja majandusministeeriumi ühistööna 2005. aastal läbi viidud uuring näitas, et küsimustele vastanud üheksa keemiaettevõtet (kokku tegutseb umbes 60) peaks maksma lähema 15 aasta jooksul kokku ligi seitse miljonit eurot.
•• REACH oma praegusel kujul osutub suure tõenäosusega odavamaks.
Kuidas REACH ellu viiakse?
•• Ehkki määrus jõustub juunist, on ettevõtetel veel aasta aega, et teha ettevalmistusi esimeste ainete eelregistreerimiseks.
•• Siis hakatakse hindama väga suurtes kogustes toodetavaid aineid, mille tugev kahjulikkus inimesele või keskkonnale on juba praegu teada. Ettevõtted peavad näitama, et suudavad neid “piisavalt kontrollida”. Kõige ohtlikumate ainete kasutamiseks peab andma loa Euroopa Komisjon ning kompaniid peavad tegema plaani nende asendamiseks.
•• See protsess kestab kolm aastat. Kõik umbes 30 000 kemikaali tuleb registreerida aga 11 aasta jooksul.
•• Eestis jõustub määrus automaatselt, asendades suurel määral praeguse kemikaaliseaduse.
•• Hea uudis tarbijatele ning märksa kaheldavama väärtusega sõnum kompaniidele peaks panema võdisema kõik laborihiired. Eeldatavasti toob REACH-i rakendamine kaasa veel vähemalt miljon loomkatset.
