Keskvalimiskomisjoni teatel küündis osalusprotsent vaevalt kolmekümneni. Tõenäoliselt ei loetagi üle poolt- ja vastuhääli küsimusele, kas presidendi peaks edaspidi valima rahvas.

Lävepaku- ja varasemad küsitlused näitasid üsna kindlalt, et rahvas on valmis võtma endale selle ülesande, millega parlament pole hakkama saanud. Probleem praeguses valimiskorras on suuresti selles, et mehhanism on jäetud seadustes poolikuks ehk kui keegi piisavalt hääli ei saa, siis polegi midagi teha.

Riigipeata juba üle aasta

Just selline ummikseis Moldovas juba enam kui aasta eest kujuneski. 2009. aasta kevadised valimised andsid väidetavalt võltsitult võidu kommunistidele, kuid neil ei jagunud siiski hääli uue presidendi valimiseks. 101-liikmelises parlamendis on selleks vaja nimelt 61 saadiku toetust, kuid kommuniste oli 60 ja nad ei suutnud ka ülejooksikuid leida. President Vladimir Voronini ametiaeg pidi küll läbi saama, kuid ta jäi siiski riigipea ülesandeid täitma.

Sama aasta suvel toimusid uued parlamendivalimised ja siis kujunes seis vastupidiseks. Võitis läänemeelne opositsiooniliit, kuid samuti mitte piisavalt, et riigipead valida. Sügise hakul kuulutas Voronin, et tema kaks järjestikust ametiaega on ikkagi läbi ning kuigi järglast pole, lahkub ta ametist. Päris tühjaks see koht küll ei jäänud, presidendi kohusetäitjana jätkas parlamendi esimees, ühe valitsusliitu kuuluva partei juht Mihai Ghimpu.

See ei lahendanud muidugi olukorda korrektselt. Uusi parlamendivalimisi oli juba proovitud, üpris tõenäoliselt oleks jõudude vahekord olnud ikka samasugune. Sel kevadel leitigi, et presidendivalimiste osas võiks siis põhiseadust muuta. Parlamendis poleks saanud seda teha, sest kommunistid olid vastu. Üle jäi referendum, millele kommunistid olid samuti vastu. Ilmselt valitsuskoalitsioon alahindas seda, olles liiga kindel positiivse vastuse saamises.

Nüüd tuleb ilmselt taas minna uutele parlamendivalimistele, kuid jälgida tasub seda, kui ühtseks jääb valitussliit. Võimalik murenemine võimaldaks kokkulepet kommunistidega.

Valitsusliit koosneb neljast parteist ja nimetab end Euroopa Integratsiooni Alliansiks. Sel on parlamendis 53 saadikut, kellest 18 on liberaaldemokraadid, 15 liberaalid, 13 demokraadid ja seitse erakonnast Meie Moldova. Kommunistlikul opositsioonil on vastu panna 48 saadikut.

Erimeelsusi referendumiga kujunenud olukorra hindamisel on juba ilmnenud. „Mõned alliansi liikmed jäid liiga kiiresti uskuma arvamusuuringuid, mis näitasid, et 60 kuni 70 protsenti valijaskonnast osaleb. See oli taktikaline viga,” ütles eile Reutersile Marian Lupu, kes juhib allianssi kuuluvat vasaktsentristlikku parteid. Kuna Lupu lahkus alles viimaste valimiste eel kommunistide ridadest, siis on ikka oletatud, et ta võib taas leeri vahetada. Probleem võib aga olla selles, et komparteist lahkus Lupu pärast seda, kui oli ilmselt langenud tollase kommunistist riigipea Voronini ebasoosingusse.

Nii peaminister Vlad Filat kui ka presidendi kohusetäitja Ghimpu paistavad olevat arvamusel, et parlament tuleb nüüd laiali saata ja uued valimised korraldada. Sama meelt on ka opositsiooniliider Voronin.

Ka territoriaalküsimus lahenduseta

•• Täisvolitustega presidendi puudumine ei tähenda küll Moldova riigi täielikku halvatust, kuid segab vähemasti võimuliidu väitel nii reforme kui ka majanduskriisiga toimetulekut ega aita kaasa territoriaalprobleemi lahendamisele.

•• Just möödunud nädalal tähistas 20. iseseisvuse aastapäeva Transnistria – separatistlik piirkond Dnestri jõe ääres, mis faktiliselt iseseisvus pärast Nõukogude Liidu lagunemist, mil peeti ka lühike sõda Moldovaga.

•• Transnistria võimud eesotsas Igor Smirnoviga rõhuvad asjaolule, et sõja eel ei kuulunud see ala Rumeeniale, nagu seda oli Moldova. Transnistria oli Nõukogude Ukraina osa, mis anti hiljem üle Nõukogude Moldovale. Iseseisvudes kuulutas Moldova tühiseks Molotovi-Ribbentropi pakti, millega Stalin oli tüki Rumeeniat – Moldova – endale krabanud.

•• On väidetud, et Transnistriat ärgitas end iseseisvaks kuulutama kartus, et iseseisvunud Moldova ühineb kiiresti oma emamaaga. Kuid Moldova ja Rumeenia suhted läksid pigem pinevamaks. Transnistria soovib saada tunnustust oma iseseisvusele, seejärel ollakse valmis liituma kas või Venemaaga. Seni on Transnistriat tunnustanud vaid ise samuti tunnustamist ihkavad Abhaasia ja Lõuna-Osseetia.