Rootsi ohustatud liikide seas on olematu järvekoletis
Kogemata kombel avastas Rootsi ombudsmani (vastab enam-vähem Eesti õiguskantslerile) büroo, et Jämtlandi maakonnas on kaitsealuste loomaliikide seas ka ilmselt olematu järvekoletis. Nüüd on Stockholmist sinna Kesk-Rootsisse saadetud järelepärimine, et miks müütiline koletis on kaitse all ja miks ühele mehele keelduti andmast luba neid koletisi juurde kasvatada ning otsida sel eesmärgil originaali mune.
Ohustatud aastast 1986
“Jämtlandi keskkonnakohtu materjalide rutiinse kontrollimise käigus sattus meie kätte otsus, mis äratas huvi. See oli eitav vastus ühe mehe avaldusele, kes soovis uurida koletise mune,” ütles infoagentuurile AP ombudsman Nils-Olof Berggren, pidades otsust esialgu naljaks.
Kuid lähemal uurimisel avastas Berggren, et olemas on üks 1986. aastast pärit otsus, millega ongi monstrum nimetatud ohustatud liigiks. Sellele tuginedes ei lubatudki nüüd ette-võtlikul Magnus Cedergrenil kaitsealuse koletisega tegeleda. Niisama lihtsalt aga ei saa seda ammust otsust ka muuta: vastavalt protseduurile tuleb kõigepealt selgitada, kas kaitsealune liik ikka vajab kaitset, ning kui leitakse, et mitte, siis saab ka ta nimekirjast kustutada. Kurioosselt võib ka olla või-malik, et koletis peabki jääma kaitse alla, sest kui teda nüüd ei leita, siis liigitub ta tõenäoliselt lihtsalt väljasurnud liigiks.
Legendide järgi on tegemist hiiglasliku mao moodi olendiga, mis sarnanevat Loch Nessi koletisega ·otimaal. Rootsi sugulane olevat elanud juba sajandeid Jämtlandis Storsjö järves, mis on suuruselt viies järv Rootsis. Kuigi umbes pool tuhat inimest on väitnud, et on näinud maosarnast looma, kellel on koera moodi pea ja kaelal uimed, pole elajas kordagi kaamera ette jäänud.
Kuna need tõendid on pehmelt öeldes nõrgad, paluski ombudsman läinud nädalal saata Jämtlandi omavalitsusel Stockholmi dokumendid, mille põhjal oli loom kaitse alla võetud.
Cedergren esitas kohalikele võimudele palve koguda järve äärest koletise mune, et kasvatada neist väikesi koletisi maakonna ärilisele arengule kaasa aitamise ja turistide ligimeelitamise eesmärgil. Kuid ta sai eitava vastuse viitega kohalikele loodushoiureeglitele, mille järgi “on keelatud tappa, vigastada ja püüda Storsjö koletise liiki kuuluvaid loomi”, niisamuti kui “võtta ära ja teha viga koletise munadele ja pesale”.
Troll muutus koletiseks
Esimene kirjalik ülestähendus Storsjö koletisest on pärit aastast 1635, mil Mogens Pedersen pani kirja loo kahest trollist, kes keetsid suures pajas järve kaldal mingit segu. Olles seda juba mitu head aastat vaaritanud, hakkas kört äkitselt ulguma ja oigama ning siis käis suur kõmakas.
“Kummaline loom musta maduja keha, kassi moodi pea otsas, hüppas pajast välja ning kadus järve. Koletisele hakkas seal meeldima, ta kasvas uskumatult suureks ning hoidis järve lähistel elavaid inimesi hirmu all. Hiljem kasvas ta nii suureks, et keeras end ümber järve keskel oleva saare, nii et sai hammustada omaenda saba,” on Pederseni kroonikas kirjas.
