Sädelev Ašgabad pöörleb ümber Türkmenbaši kuldse kuju

 (2)
Sädelev Ašgabad pöörleb ümber Türkmenbaši kuldse kuju
----

Türkmenistanis on võimul üks maailma repressiivsemaid režiime. Igasuguse opositsiooni maha surunud presidendi Saparmurad Nijazovi isikukultus on eriti silmatorkav pealinnas Ašgabadis.

Türkmenistani pealinna saabujat hämmastab linna väline jõukus ja sära. Eriti mõjuv pilt avaneb öösiti, kui turistil on võimalus imetleda Ašgabadi arvukaid illumineeritud purskkaevusid ning kunstipäraselt valgustatud ja heleda marmoriga kaetud avalikke hooneid. Tõsi, tänavatel ei kohta just palju kohalikke, kes seda ilu imetleksid.

Keset seda silmatorkavat külluslikkust troonib kuldne ja pöörlev presidendi kuju, mis domineerib Türkmenistani blokivälisust rõhutavat Neutraalsuse kaart ümbritseval väljakul. Saparmurad Nijazov jälgib oma alamate sagimist ka arvukatelt portreedelt ja plakatitel, mis kaunistavad pea igat hoonet Ašgabadis.

Riigitelevisioon vahendab lõputuid pöördumisi kõikide türkmeenide isa ja suure juhi poole, vaheldumisi rahvakunstiansamblite ülesastumistega, kes samuti ülistavad Nijazovi lõputut tarkust ja hoolitsust oma rahva eest.

Ka uudistesaade algab eranditult tsitaadiga Nijazovi arvukatest kõnedest. Tavaliselt on tegu manitseva üleskutsega türkmeenidele töötada veelgi paremini, et aidata kaasa oma maa õitsengule.

Enne päeva peateemade ettelugemist esitab uudistediktor aga alati päheõpitud teksti, mis kõlab pühaliku vandetõotusena president Nijazovile: “Et parimad soovid armastatud serdarile materialiseeruks türkmeenide kuldsel sajandil. Et suur Türkmenbashi, kes töötab päeval ja ööl oma rahva ja maa heaks, püsiks valvas ja hea tervise juures. Et tema head plaanid viidaks ellu. Ja nüüd läheme edasi uudiste juurde...”

Ašgabadi vähestes raamatupoodides domineerivad Nijazovi elulugu ümberjutustavad euloogiad või 62-aastase presidendi enda kirjutatud oopused. Ühe neist, 400-leheküljelise Hinge raamatu, kuulutas Türkmenistani esinduskogu pühaks teoseks ning kohalikud religioossed liidrid kõrvutavad seda väidetavalt koraaniga.

Mida arvab selles absurditeatris juhtrolli etendav Saparmurad Nijazov ise oma isikukultusest? Hiljutisel Kaspia-äärsete riikide tippkohtumisel oli välisajakirjanikel haruldane võimalus seda temalt ka otsesõnu küsida.

Nijazov kinnitas, et ei saa midagi ette võtta, kui türkmeenid soovivad teda ülistada: “On palju räägitud minu portreedest. Kuid mis ma saan teha? Ma olen neile öelnud, et nad seda ei teeks, et nad ei riputaks mu pilte üles. Aga kui ma oleksin tavaline kodanik ja kui mul oleks niisugune valitseja, kes annab mulle tasuta gaasi, tasuta vee, tasuta soola, peaaegu tasuta korteri ja tasuta ühiskondliku transpordi, siis armastaksin ka mina teda kogu südamest.”

Paraku kumab türkmeenide suure juhi sõnadest üsna läbinähtav demagoogia. Tasuta teenustele vaatamata ei jätku pealinna elurajoonides sageli elektrit, muust Türkmenistanist rääkimata. Riigi keskmine sissetulek on 25 dollarit kuus ning kaks kolmandikku türkmeenidest elab äärmises viletsuses. Tööpuudust kohalik statistika ei kajasta, kuid vaatlejate hinnangul küünib see kahekümne protsendini.

Oma vaesuses virelevaid alamaid hoiab Nijazovi režiim raudses haardes. Poliitilised oponendid on suletud kas vanglatesse või pagendatud, religioosseid vähemusi kiusatakse taga.

Vaatamata presidendi lubadusele korraldada aastal 2010 vabad valimised andis riigi esinduskogu paar aastat tagasi Nijazovile volitused valitseda Türkmenistani oma elu lõpuni.

Andres Mäe