Euroopa saatis ta 10. aprillil 1912 Inglismaa Southamptoni sadamast teele ülistavate saatekõnedega – oli ju tegemist toona kõigi aegade suurima ja uhkeima reisilaevaga. Ameerika ootas tema saabumist nädal hiljem samuti pikisilmi, kuid vastu õnnestus võtta vaid vähem kui neljandik reisijaist, needki vettinud riietes ja kogu pagasi kaotanuna. Saabus mitte Titanic, vaid pääsenuid merest üles noppinud Carpathia. Enam kui kolmveerand teele asunud 2224 reisijast ja meeskonnaliikmest (lisaks teadmata hulgal „jäneseid”) kadus märga hauda juba kuskil Newfoundlandi ranniku esisel. Laeva vrakk ise leiti üles alles 73 aastat hiljem, lebamas 3700 meetri sügavusel merepõhjas. 15. aprillil 1912, kui jäämäega kokku põrganud Titanic põhja läks, oli tegemist kõigi aegade kolmanda merekatastroofiga. Hiljem on läinud põhja veel neli laeva, kus hukkunuid rohkem kui Titanicul (kui mitte koguni viis — väidetavalt võis ka 1944 meie Moero pardal uppuda rohkem inimesi).
