NATO liikmesmaad vajavad rahu ja stabiilsust kodus, kuid ka kaitset välisohtude eest. Multipolaarse maailma teke nõuab Aasia suurjõudude poliitilise, majandusliku ja strateegilise dü­naamika tasakaalustamiseks või­maluste leidmist. NATO oma senisel kujul ei saa nende üles­annetega hakkama, nendivad kirja autorid ja leiavad, et tulevikus peaks allianss toimima kolme jõukeskuse koostöös.

Sel triol – Põhja-Ameerika, Euroopa ja Venemaa – on ühised huvid ja ülesanded ning Venemaale tuleb anda võimalus

NATO-sse pääseda.Venemaa omalt poolt peab muidugi aktsepteerima NATO liikmesriigi õigusi ja kohustusi võrdsena võrdsete seas. Kirja autorid tunnistavad, et liikmesuse tingimuste täitmiseks on Moskval ees pikk tee, kuid Põhja-Atlandi lepingus ei ole mingeid takistusi Venemaa ühinemisele.

Demokraatianõue

21. sajandi julgeolekukontseptsioon sisaldab muidugi ka poliitilist pluralismi, vaba turumajandust, vaba ajakirjandust ja muid põhiõigusi. Nende väärtusteni jõudmiseks kulub Venemaal aega, kuid teisalt on liikmesuse perspektiiv senistes kandidaatriikides neid protsesse kiirendanud.

Nii NATO kui ka EL on suhtumises Venemaasse sügavalt lõ­hestunud. Ajaloolistel põhjustel määratlevad NATO uusliikmed oma julgeoleku vastasseisus Venemaaga, samal ajal kui Lääne-Euroopas arvatakse, et julgeolek Euroopas on saavutatav vaid koos Venemaaga, mitte Venemaa vastu.

Sisedebatis idaeurooplastest skeptikutega peab NATO tegema selgeks, mida allianss saavutab, kui Venemaa tõmmatakse järk-järgult täisliikmena pardale, märgivad kirja autorid.