Saksamaa soovib EL-i eelarvet veel rohkem kärpida
Christian Matthias Schlaga viitas Eesti Päevalehele antud intervjuus, et EL-i vahendite toel on Eestis palju ära tehtud. Kui eesmärgid on täitunud, peab valmis olema toetuste vähenemiseks.
••Ülemkogu püüab sel nädalal saavutada EL-i 2014.–2020. aasta eelarveraamistiku kokkuleppe. Läbirääkimiste kulg näitab, et väga palju riike tahab seda tugevasti kärpida. Milline on Saksamaa positsioon?
Peame meeles pidama, et räägime järgmise seitsme aasta kontekstis summast, mis küündib ühe triljoni euroni. See on üks ja kaksteist nulli. Aastas tähendab see liikmesriikide peale 120–130 miljardit eurot. Seega ükskõik, milline otsus tuleb, räägime väga suurest impulsist riikidele.
Euroopa Komisjoni ettepanek ei ühti meie meelest praeguse väga ettevaatliku eelarvete planeerimisega. Kõikides liikmesriikides on käsil eelarvedistsipliini tugevdamine ja seetõttu on mis tahes valijaskonnale väga raske müüa ettepanekut, mis näeb ette kulude kasvu.
Seega kutsub Saksamaa ikka üles sellele, et eelarve maht võiks olla üks protsent EL-i riikide rahvuslikust sissetulekust. Jah, kui see arvudeks tõlkida, siis see on umbes 100 miljardit eurot vähem, kui näeb ette Euroopa Komisjoni ettepanek seitsmeks aastaks. Kuid arvame, et see oleks väga mõistlik summa. Jooksvates hindades oleks see ikka rohkem kui eelmisel seitsmel aastal.
Saksamaa nägemus pole seetõttu liiga kaugel komisjoni omast ja langeb üsna läbirääkimiste keskpunkti. On liikmesriike, kes tahaks veel palju-palju rohkem kärpida: mitte üksnes Ühendkuningriik, vaid näiteks ka Rootsi.
••Samas on tähtis ka see, kuidas kärped eelarve sees jagunevad. Kui võtame kasvõi eesistuja Küprose kärpeplaani, siis nemad kärbiksid ühest kohast, Ülemkogu president Van Rompuy natuke mujalt. Kust Saksamaa kärbiks?
Kui vaatame Küprose ettepanekut, mis kärbiks 50 miljardit – mis muide iseenesest pole meie jaoks piisav –, siis need kärped ei tule õigetest kohtadest. Nad päästaksid suuresti põllumajanduse ja ühtekuuluvuspoliitika, mis on problemaatiline, sest need moodustavad ligi 80% eelarvest. Neid kahte sammast puutumata pole lihtsalt võimalik eelarvet konsolideerida.
Teiseks kärbiks Küprose ettepanek neid alasid, mida meie peame eriti oluliseks. Pean silmas teadus- ja arendustegevust, infrastruktuuri, tööhõive edendamist.
••Saksamaa kärbiks siis põllumajandusest?
Peame vähemalt vaatama, kuidas need kaks sammast siiski mängu tuua. Ja selles osas on Euroopa Komisjon juba teinud näiteks ettepaneku neljaprotsendiliseks kärpeks Saksamaa põllumajandustoetustest. Meil pole selles osas ametlikku positsiooni, kuid tagasi pole seda ettepanekut lükatud. See näitab, et läheneme läbirääkimistele väga avatult.
••Seega arvate, et põllumajandustoetused võiksid kärbetest hoolimata ühtlustuda?
Jah, absoluutselt. Kui vaatate komisjoni ettepanekut Eesti kohta, siis see kergitaks põllumajanduse otsetoetusi 112 eurot 150–160 euroni hektari kohta. Seega on juba seal päris märkimisväärne suurenemine. Samas mõistame ka neid, kes ütlevad, et see pole piisavalt kiire edasiminek. Protsess aga käib ja Saksamaa toetab seda.
••Samas tundub, et Eesti jaoks on tegelikult kõige tähtsamad ühtekuuluvusfondide vahendid. Ja mitte üksnes Eesti, vaid kogu EL-i jaoks, sest nende abil saab algatada ja toetada reformide jaoks vajalikke investeeringuid. Kuid need vahendid võivad kannatada päris palju, kui näiteks põllumajanduses kärpekohti ei leita?
Puudutate õiget küsimust. Kuid esiteks peaks veidi rääkima ühtekuuluvusvahendite filosoofiast. Kui vaadata minevikku, siis ühtekuuluvusvahendite suurendamine iseenesest ei tähenda, et liiguksime edasi reformidega, tööhõive parandamisega jne. Ajalugu näitab, et osa vahenditest pole kasutatud kõige produktiivsemal moel. On rida maid, mis on saanud miljardeid, kuid ometi ei näe me seal suurt paranemist.
Samas neis riikides, mis ühinesid 2004. aastal, näeme ülisuurt edasiminekut nii infrastruktuuris kui ka elatustaseme tõusus. Eesti on kindlasti selles kategoorias, aga ka Poola on vahendeid targalt kasutanud.
Nähes, kuidas nende vahendite toel on ligi 40–50 miljonit inimest viletsast olukorrast välja tulnud, peame aktsepteerima ka seda, et on aeg öelda: eesmärk on saavutatud. Vähemalt osaliselt saavutatud, mis tähendab, et on aeg ka vähendada või õigemini restruktureerida ühtekuuluvusvahendeid.
••Kuid Eesti elatustase on ikka kõvasti allpool EL-i keskmist. Mõningate ettepanekute järgi väheneks Balti riikide ligipääs ühtekuuluvusvahenditele üsna palju, kasvõi vahendite määra lae seadmisega, mis toetuks majanduskriisi ajal kokku tõmbunud SKT näitajale. Kas on õiglane Balti riike niimoodi karistada?
Paljudel riikidel on kindlasti täiesti õigustatud põhjus küsida ühtekuuluvusvahendite jätkumist ja see saab nii ka olema. Karistamisest on ehk liiga palju rääkida. Ka Brüsselist tulevate märkide järgi oleks isegi kärbitud eelarvest Eesti-taolistele riikidele endiselt ette nähtud märkimisväärsed miljardid. Rahavool jätkub, aga me arutame, kas see jääb samale tasemele. Ja siinkohal meenutan juba öeldut: raha iseenesest ei muuda midagi. Seal, kus on juba saavutatud edasiminek, ei tohiks vahendite hulga vähenemist võtta karistusena, vaid uue olukorraga kohanemisena.
Kuna ühtekuuluvusfondid on nii suur osa eelarvest, siis paratamatult tuleb ka seal leida kohendamisvõimalusi. Eesti soov vältida lae seadmist või märkida see 2,9 protsendile SKT-st on mõistetav ja arusaadav, kuid peame siiski vaatama, kuidas see üldisesse pilti paigutada.
