Sergei Lavrovi demokraatia on allutatud suhtelisusele
Ajakiri tellis Lavrovilt artikli ja Lavrov kirjutaski loo pealkirjaga “Kammitsedes Venemaad: tagasi tulevikku?”, kuid võttis selle siis eriarvamuste tõttu tagasi.
Lavrov tegi ka avalduse, öeldes, et Foreign Affairsi toimetustöö meenutas talle Nõukogude tsensuuri. Ajakirja toimetajad ütlesid, et nad silusid konarlikku inglise keelt. Suurimaks tüli-õunaks tundus olevat ajakirja soov anda loole alapealkiri, mille variandid Lavrovile ei istunud.
Artikkel ise on huvitav Venemaa välispoliitika apoloogia.
Tegemist on emotsionaalse, üsna käsitööndusliku ja vasturääkiva kirjatükiga, mis püüab lugejat veenda, et Venemaa ambitsioone ei tohi maailmas n-ö kammitseda (inglise k containment).
Argument rajaneb omalaadsel demokraatia relatiivsusteoorial. Nagu Einsteinilgi on Lavrovi teoorias keskne koht ajal, mis on alati suhteline vastavalt vaatepunktile.
Üheltpoolt ei ole aega olnud piisavalt. Venemaa tahab saada “küpseks demokraatiaks”, ütleb Lavrov. Selleks on aga vaja arvestatavat keskklassi, “mis ei saa tekkida üleöö”. Üleöö tekkisid vaid oligarhid, ning “nende aeg on nüüd lõplikult möödas”.
Teiselt poolt ei ole ajast olnud puudust. Nõukogude Liiduna veedetud aeg läheb arvesse täie eest kui osa Venemaa tekkeloost. Selles kontekstis on Venemaa praegu võrdväärne partner, kellega tuleb pidada “mõtestatud debatti”.
Venelased ei pea enda “ana-lüütilisi võimeid ja ideid halvemaks teiste omadest”, ütleb Lavrov. Ta soovib “võrdset partnerlust” USA-ga, mis lähtuks visioonist, et “Venemaa ja USA on Euroopa tsivilisatsiooni kaks haru”. Selle mõttekäigu järgi ühendati Euroopa külma sõja lõppedes, kuid järgnenud Euroopa Liidu ja NATO laienemislained lõid kontinenti uued lõhed.
Jäigalt kriitika vastu
Paindlik teooria võimaldab Lavrovil tõrjuda lääne kriitikat igal rindel. Venemaalt demokraatiat nõuda on absurdne, kuna lääne enda demokraatia küpsemine võttis aega mitusada aastat. Venemaale maailmas tegutsemisvabadust keelata on samas ebaõiglane, lähtudes kõrgema tasandi kaalutlustest: Venemaa on osa praegusest suveräänsete riikide rahvusvahelisest süsteemist. Süsteem rajaneb 1648. aasta Westfaali rahule, mis Lavrovi tõlgenduses asetas “väärtused väljaspoole valitsustevahelise koostöö kompetentsi”. Igaühel on seega oma väärtused ja õigus neid edendada “rahvusvahelisele õigusele rajatud multilateraalse diplomaatia” kaudu.
Lavrovi mõtteakrobaatika ei ole iseenesest originaalne. Sama strateegiaga – demokraatiana noor, aga ühiskonnana austusväärne – taotleb Kasahstan endale eesistujakohta Euroopa julgeoleku ja koostööorganisatsioonis (OSCE) 2009. aastal. Variatsioone sel teemal on esitanud ka AserbaidÏaan ja Usbekistan. Teoreetikuna jääb aga Lavrov alla sarnaseid seisukohti esindavatele Malaisia ekspeaministrile Mahathir Mohammadile ja Zimbabwe juhile Robert Mugabele.
Venemaa teeb unikaalseks tema ambitsioonide ulatus. Lavrovi artikkel on kontseptuaalne viigileht, mille varjus üritab Moskva rahvusvaheliseks mõ-juks konverteerida selliseid anakronisme nagu tuumaarsenal ja ÜRO julgeolekunõukogu alalise liikme staatus.
Mida mõjuga peale hakata, on muidugi taas suhteline. Lavrov ütleb, et Venemaa suudab “regioonis tagada sotsiaalse, majandusliku ja muu stabiilsuse”, mainimata Tšetšeeniat, Lõuna-Osseetiat, Abhaasiat, Mägi-Karabahhi ja Transnistriat. Küll aga tahab Moskva jagada vastutust “maailma tuleviku eest”, hoiatades, et muidu ei tule lahendust ei Iraagis, Iraanis, Liibanonis, Darfuris ega Põhja-Koreas.
