Siberi setude müstiline maailm
Sõna Siber toob mulle meelde minu isa. Nüüdseks lahkunud tädi rääkis seitse aastat tagasi isa matustel, kuidas 1949. aastal tulid küüditajad nende Rapla külje all asuvasse tallu. Nende ema – minu vanaema – viis pere pesamuna, minu tollal üheksa-aastase isa läbi maja tagatuppa, avas akna ja käskis tal üle põllu naabrite juurde pakku joosta. Isa jooksiski, aga naabreid ei olnud kodus. Poisil oli tarkust mitte koju tagasi minna.
Ta läks Raplasse onu juurde, kes poisi oma perre võttis. Vanaisa-vanaema küüditati Siberisse. Isa nägi neid uuesti seitsme aasta pärast, kui ta sõitis 16-aastase koolipoisina Novosibirski oblasti Masljaninski rajooni Bolšoi Izraki külanõukogusse vanematele külla.
Krasnojarsk, mälu, mälupulk
19. aprillil lendasin koos Eesti kirjandusmuuseumi folkloristide Anu Korbi ja Andreas Kalkuniga Siberi poole. Nemad läksid juba kolmandat korda Krasnojarski krai Haida külla Siberi setude pärimust koguma, minu jaoks oli see esimene Siberis käik.
Krasnojarsk tervitab meid oma piiril mitmete optimistlike loosungitega, sealhulgas reipa üleskutsega vabaneda kohalikus erakliinikus segavatest hemorroididest. Jään linna kolmeks päevaks. Aega ju oleks, ent oleme oodatud kohaliku Eesti seltsi 20. aastapäeva pidustustele.
Peojärgsel söömal-joomal astub juurde vanem mees sooviga mind kainest eraldatusest välja tõmmata. Räägib endast: on elu jooksul kokku 32 aastat varguste eest vangis istunud, nüüd töötab vabatahtlikuna vanglates ja püüab kinnipeetuid sirgemale teele aidata. Osaleb ühingu Memorial tegemistes, on dissidentliku tegevuse eest väidetavalt profülaktilise keretäie saanud. Käib koos Krasnojarski Eesti seltsi esinaise Vera Oinetsiga kord nädalas tuberkuloosihaigete laste sanatooriumis orbudega kohtumas ja neile esinemas.
Vaprad inimesed. Boris – nii on mehe nimi – torkab mulle taskusse mälupulga, millel pidavat erakordne materjal peal olema. Tunnen end pulka kahe nädala pärast üle piiri Eestisse tuues peaaegu Borissi kaasdissidendina, aga kodus selgub, et seal on vaid paar minutit materjali sellest, kuidas vanahärra näärivana kostüümis mööda Krasnojarskit ringi lippab.
Uue nädala hakul loksume liinibussiga paarisaja kilomeetri taha Haita. Reisikaaslastega on mul vägevalt vedanud. Mis viga nii filmi üles võtta – Anu ja Andreas on Haida memmede seas omad ja oodatud. Andreas ei ole ainult folklorist, ta on ka laulja. Memmed sulavad meie silme all, kui ta koos nendega setu laulu üles võtab, ausõna.
Hõbepaberist Setumaa
Haida küla on mitmekilomeetrine ridaküla. Külatee keskpaigas on kaks tähtsat ehitist – külaklubi ja setu muuseumitare. Esimene on ehitatud kunagise kiriku kohale. Kirik suleti 1930. aastatel, oli aastakümneid kasutusel viljahoidlana ning lammutati 1970. aastatel tükkideks. Üks pere ehitas kiriku palkidest endale elumaja, aga selle pere elu ei edenenud. Taregi jäi külmaks ja kõledaks, küta palju tahad. Müüs pere oma tare maha, viisid uued omanikud selle lähedal asuvasse Väike-Imbeži külla. Kui maja uues kohas katuse alla sai, vajus selle tagasein kokku. Ei too head kiriku lõhkumine.
Setu muuseumitare rajas meie lahke võõrustaja, noorema põlve setu naine Ärni Galja, keda külas austavalt Galina Arnoldovnaks kutsutakse. Tema on koos küla laste ja ühe Krasnojarski kunstnikuga muuseumitare põrandale ehitanud umbes 12-ruutmeetrise hõbepaberist setu küla. Selles külas on kõik olemas, mis ühes korralikus külas olema peab: hõbepaberist kirik, loomakarjad, ilusad tared ja isegi hõbepaberist Peko, kes hõbepaberist setu rahva hõbepaberist Jeesuse ette viinud. Ma ei saanudki aru, kas see unistuste küla asub unistuste Setumaal Eestis või on see mälestus kommunismieelsest ajast Siberis.
Ärni Galja 13-aastane poeg küsis minult hommikusöögi ajal, kas mulle meeldib rohkem Eesti- või Venemaa. „No oma kodumaa on ikka armsam,” vastasin talle.
„Aga minule meeldib rohkem Eestimaa, ma tahan sinna elama tulla,” ütles poiss, kes Eestit vaid juttude ja piltide järgi teab. Andku taevaisa, et poiss pettuma ei peaks, kui ta oma unistust teoks tegema hakkab.
Sepä Tepo Anne ei saa siiani aru, miks tema papa 1937. aastal türmi viidi ja tapeti. „Papal üttegi bukvat es olõ” – lugeda ei osanud, mis rahvavaenlane ta sai olla? „Esä es saa bukvait oppi, oll’ pümmest pümmeni tüül.” Aga kuivikud ja sumka olid valmis pandud. Isa „utopili na korable – uputati laevaga ära,” ütleb Anne. Haidast 1937. aastal äraviidud meestest tuli aastaid hiljem tagasi Paul, aga temal oli piinamise käigus nina ära lõigatud.
Võidupäeva suur lugu
Ja selles külas elab veel üks suur lugu – lugu suurest sõjast ja võidupäevast. See on kogu suure Vene riigi alustekst, suurim lugu kõikidest. Neli küla last harjutavad varsti saabuva võidupäeva luulepõimikut kiriku kohale ehitatud klubis. Väike Ulja, hella hingega laps, hakkab lugemise käigus nutma. Tal on kahju kõigist neist, kes sõjas hukkusid.
80-aastane Olli Ivanova on sünnitanud 14 last. Olli kasvas vaeslapsena. Tema hakkab nutma, kui meenutab sõjaaegset nälga ja võõrasema, kel oma lastelegi leiba ei jätkunud, ammugi siis talle. Olli räägib uhkusega oma pojast, kes lubas emal vägisi kõhu täis sööta, kui ta kord süüa ei tahtnud. President Dmitri Medvedev, keda Olli sõbralikult Medvediks kutsub, on Ollile saatnud ilusa kaardi seoses läheneva suure püha – 9. maiga. Olli istub, kaart süles, ja ohkab. Oma 14 lapsest kasvatas ta üles seitse. Seitse surid.
Minu aeg Haida külas hakkab otsa saama, pöördun tagasi Krasnojarskisse. Anu ja Andreas lähevad veel kaheks nädalaks Abakani kanti sealsete eestlaste pärimust koguma. Olen hommikul kell neli lennujaamas – just sel hetkel antakse teada, et Peterburi lend hilineb kolm tundi, mis tähendab kindlat mahajäämist Peterburi–Tallinna lennust. Kiiret enam pole. Tualeti kabiini uksele on keegi sõnameister suurte tähtedega kirjutanud: „Loh – eta sudba”. Sisendan endale, et see ei käi minu kohta.
Ning ei käigi. Peterburis jõuan taksoga ilusti Tallinna bussi peale. Teel bussijaama jõuab taksojuht mulle oma ilmavaadet tutvustada. Ta nimetab Leninit kitseks, kellest kogu see jama Venemaal alguse sai, ja on kuri nende taatide peale, kes Sinimägedes Eesti leegioni kokkutulekul käivad. Nii jõuab suure sõja lugu mulle Haidast Peterburi järele.
19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses rändas Setumaalt Siberisse tuhandeid inimesi. Need olid vabatahtlikud ümberasujad, kes lootsid seal jalad alla ja maad saada. Said nii maad kui jalad alla, kuni nõukogude võim kõike ülesehitatut süstemaatiliselt hävitama hakkas.
„Kulakluse” likvideerimine, 1937.–1938. aasta repressioonid, kolhooside rajamine, II maailmasõda ning tollane ja sellele järgnenud näljahäda laastas külaelu. 1960. aastatel küla kosus veidi, kolhoos sai oma aja mõistes „jalad alla”, inimestel oli tööd. 1990. aastatel toiminud muutused tõid külasse uue hävingu. Noored põgenesid linna tööd otsima, kohale jäid enamasti vaid pensionärid. Praeguses Haida külas elab umbes 130 inimest – peamiselt naispensionärid, siiski ka mõned nooremad pered, üksikud lapsed.
Naised on alal hoidnud setu keele – see on paljudele neist omavahelises suhtlemises siiani esimene valik.
