Siin on käinud esinemas Länik, Veski, Apelsin...
Tallinskaja ehk Tallinna tänav on siiani kaugele Siberisse, Baikali järve põhjakaldale peitunud Kitšera asula peatänav. Kitšera on üks kuulsa Baikali-Amuuri magistraali (BAM) raudteejaamu. Asula ehitasid 1980-ndate alguses Eesti NSV-st pärit ehitajad.
Kohaliku kooli õpetaja, raamatukoguhoidja ja väikese BAM-ile pühendatud muuseumi juht Nelja Trifonova (60) räägib, et tuleva aasta augustis kavatsetakse Kitšeras tähistada asula 30 aasta juubelit. Kuigi Kitšeras elasid BAM-i ehitajad juba mõni aasta varem, peetakse asula sünnipäevaks 1981. aastat, kui Tallinstroi hakkas ajutiste barakkide asemele telliskividest elumaju ehitama.
„Eestist on lubanud päris mitmed inimesed meile külla sõita,” ütleb Trifonova ja näitab mulle vanu fotosid Eesti NSV ehitajatest. „Näete, siin on üks laulja Eestist, kes käis meil esinemas. Marju Ljanik...” loeb ta pildiallkirja. „Oh, teate, meil peaks kuskil olema veel fotosid, kui Anne Veski käis. Ja kui Apelsin käis. Ei tea, kas juubelile saaks neist keegi tulla?” ohkab ta lootusrikkalt ja suleb pildialbumi..
Trifonova mäletab tollaseid Eesti muusikuid, tal on kodus isegi nende plaate. See pole ime, sest ta töötas Tallinstrois ohutus-insenerina, kuigi oli kohalik, mitte Eestist. Nelja peab senini paljude endiste Tallinstroi töötajatega ühendust. „Hea, et nüüd on internet, saab suhelda ja meenutada,” lausub ta.
Kitšera hümnigi kirjutas Eestist pärit Oksana Nossova, kes tuli siia 6. klassi tüdrukuna vanematega Tallinnast. Hiljem lõpetas ta Moskvas konservatooriumi ja elab nüüd Nelja teada Karjalas, vanemad aga endiselt Eestis.
Paljud BAM-i ehitajad jäid sinna elama, Kitšeraski elab tollest ajast kaks leedulast. „Kas Eesti ehitajatest ei jäänud siia kedagi?” küsin Neljalt. „Ja-jaa, meil elab küll üks eestlane – Nersisjan!” vastab ta rõõmsalt.
Tallinstroi ehitajad andsid asula üle paar päeva enne 1987. aasta lõppu ja läksid kõik koju tagasi. „Eks siin oli raske. Tihti juhtus, et Eestist tulnud inimesed pidasid siin ainult paar kuud vastu ja sõitsid tagasi,” meenutab Nelja Trifonova. „Ma mäletan, et üks mees töötas 2,5 aastat ja nii kui sai autotšeki kätte – kohe sõitis Eestisse.”
Autoostuluba oli Nõukogude ajal kõva peibutis, millega inimesi tollasele sajandi ehitusele meelitati. Mujal N Liidus pidi autoostuloa saamiseks aastaid järjekorras seisma, BAM-il jagati neid lihtsamalt. Mustal turul maksis luba rohkem kui Žiguli ise ja BAM-ilased tegid lubadega head äri.
Viis päeva sõitu
Tallinnast on Kitšerasse linnulennult peaaegu 5000 kilomeetrit, rongisõit sinna võtab ligi viis ööpäeva. Praegu elab selles „linna tüüpi asulas” umbes 1700 inimest, BAM-i ehitamise ajal oli elanikke kaks korda rohkem.
„Ei taha üldse meenutada, mis oli 30 aastat tagasi ja mis on nüüd – sõnu ei ole,” räägib Nelja Trifonova mööda Tallinskaja tänavat väikest ekskursiooni tehes. „Olid spordisaalid, kultuurimaja – kõik eestlaste ehitatud. Iga päev toimusid üritused.”
Kitšeras oli tollal isegi sovhoos Estonia. Eestlasi seal küll ei töötanud, aga lähima suure linna Severobaikalski veteranajakirjaniku Vladimir Ostrovski väitel toodud sovhoosile lehmad otse Eestist! Ostrovski käis sellest omal ajal lugu tegemas. „Mäletan, et lehmadele ei jõutud talveks farmi valmis ehitada,” meenutab ta. „Farmi seintele tõmmati lihtsalt katuseks kile peale ja nii lehmad talvitusidki.”
Trifonova elab Tallinstroi ehitatud majas, Tallinskaja tänav 2. Neljatoaline korter on 72-ruutmeetrine. Ta mäletab siiani, kuidas kolis 27 aastat tagasi sellesse BAM-i mõistes luksuskorterisse.
„Nõukogude ajal olid ju tavaliselt sellised väiksed korterid hruštšovkades, aga siin korraga selline uhke neljatoaline korter!” kiidab Nelja. „Aga me kolisime siia mehe ja kahe lapsega ju lausa vagunelamust. See oli tõeline õnn!” Nelja lööb kaks kätt kokku ja teeb õndsa näo. Ta räägib üldse väga ilmekalt. „Siiamaani pole vaja olnud mingit kapitaalremonti teha, ainult väikesed praod on seinas, aga needki tulid maavärina ajal,” kiidab ta Eesti ehitajaid. Maavärinad on Baikalist põhja pool tavaline asi.
Noored lahkuvad
Kitšera praegune elu veereb mööda samu rööpaid ülejäänud BAM-i äärsete asulate ja linnade eluga. Inimesed lahkuvad järjest, eriti noored. 20 aastat tagasi õppis Kitšera koolis veel 800 õpilast, praegu kõigest 163. Suurim probleem on BAM-i jaoks tohutu ülevõimsusega rajatud katlamaja, mida pole paarkümmend aastat remonditud.
„Siin pole ju õiget peremeest,” ütleb Kitšeras elav leedulane Vytautas Streikus, kes pärast Nõukogude Liidu lagunemist juhtis 15 aastat meie mõistes kohalikku kommunaalametit. „Siia ei ole juba ammu mitte midagi uut ehitatud.”
„Sellel aastal on katlamaja talveks vaid 15 protsenti ette valmistatud,” lausub piirkonna ajalehe Severobaikalskije Vesti peatoimetaja Svetlana Baltatarova häält kõrgendades. „See talv tuleb katastroofiline!” „Neil pole millegagi kütta,” lisab Streikus.
Justkui kiuste tuli Kitšeras tänavu esimene lumi maha juba 23. septembril, täpselt sügise alguse päeval. „Ilmataat või siis jumal on meie peale tõsiselt vihane,” kirjutas mulle Kitšera ajakirjanik Natalja Stefani. „Küte lülitati alles täna sisse, aga sooja vett pole ja ei tea, millal saab...”
Natalja on Kitšeras veetnud kogu nooruse ja valutab BAM-i ja asula saatuse pärast südant. Tema 16-aastase poja Filipi suhtumine on teine. Filip kinnitab, et tema jaoks pole BAM-il mingit oreooli. „Minu jaoks on BAM juhuslikult koht, kus ma olen sündinud. Pärast kooli lõpetamist sõidan siit minema mõnda suurde linna, ilmselt Novosibirskisse,” ütleb Filip kindla häälega. „Ma ei mõista oma ema vaimustust, kui ta teeb reportaaže endistest ehitajatest,” lisab Filip. „Kui ehitasid, siis ehitasid – osa sai selle eest väga head palka.”
Leedulane armus loodusesse
••„Ma ei kahetse sugugi, et siia tulin ja jäin!” kinnitab Vytautas Streikus, kes saabus 1978. aasta kevadel 24-aastasena Leedu kommunistlike noorte brigaadi juhina Kitšerasse BAM-i ehitama ning jäigi sinna.
•• „Mulle meeldis siinne ilus ja puhas loodus. Meeldis inimeste suhtumine, kuidas kõik koos entusiasmiga, päris tõelise entusiasmiga suurt asja ehitasid,” põhjendab 56-aastane Streikus, miks ta koos teiste leedulastega kodumaale tagasi ei pöördunud.
Streikus ütleb, et ta suhtub siiani BAM-i hästi ega kahetse, et kulutas nooruse selle ehitamisele. „Kahju ainult, et BAM jäi lõpetamata. Teist rööpapaari ju valmis ei ehitatudki...” ütleb ta. „Mina olen küll uhke, et seda ehitasin. See raudtee on osa minust ja mina olen osa sellest raudteest.”
BAM-i ja Kitšera praeguste probleemide kohta ütleb ta, et muidugi on seda valus vaadata, aga – mis teha! Ning ohkab sügavalt.
•• Streikus ei kurda ja ütleb, et pension olevat normaalne – 9800 rubla (peaaegu 4000 krooni) kuus, mis kulub peaaegu kõik tema ilusale kahekorruselisele majale. Tema sõnul elavad nad ainult maja esimesel korrusel, sest nii on odavam. Kütte, sooja vee, kanalisatsiooni ja elektri peale kulub sügisest kevadeni umbes 7500 rubla (3000 krooni) kuus. Elamiseks jääb naise pension.
Kui Länik rongiga BAM-i vallutas
•• „See sõit oli muidugi täielik eksootika,” meenutab Marju Länik 1987. aasta turneed mööda BAM-i ja esinemist Kitšeras. Turnee nimi oli „Ogni magistrala” ehk „Magistraali tuled”. Kontserdi esimeses osas mängis Radar instrumentaallugusid ja teises pooles laulis Länik oma bändiga Kontor.
•• Läniku sõnul oli sõit üsna raske, BAM-i jaamade vahet liiguti rongiga. „Ega mingeid erilisi tingimusi polnud,” tõdeb Länik. „Mäletan, et ühes linnas sain raske toidumürgituse, nii et sattusin isegi kohalikku haiglasse. Aga vastuvõtt oli igal pool suurepärane,” lisas ta.
