Sitsiilia maffia hoiab leebet stiili
“Pagare tutti, pagare meno”, on sealse kuritegeliku klanni uus moto, mis ligikaudses tõlkes tähendab, et “igaüks maksab, aga igaüks maksab vähem”. Sedasi kirjeldavad kohaliku maffia muutunud töömeetodeid eel-kõige Sitsiilia linnapead ja uurivad kohtunikud, mitte just mafioosod või nende bossid ise.
Saarel kehtib maffiarahu
Teine termin, millega viimastel aastatel kujunenud olukorda iseloomustatakse, on “Pax Mafiosa”, ja tähendab see mõistagi, et saarele on omamoodi maffiarahu jõudnud. Maffia on lõpetanud oma vaenlaste tapmise, kui vaenlasena pidada silmas politseinikke, neidsamu uurivaid kohtunikke ehk magistraate ja poliitikuid, kes nende töid ja tegemisi on üritanud häirida.
Enamgi veel – maffia on isegi lõpetanud sanitaarraide, kui selle all pidada silmas oma ridade puhastamist ehk arveteklaarimist isekeskis. “See, mida maffia on püüdnud viimastel aastatel teha, on astuda edasi, võttes tegelikult küll ühe sammu tagasi,” ütles kohapeal olukorda uurimas käinud Reutersi korrespondendile magistraat Antonio Ingroia, kes on maffiavärki aastaid uurinud.
Põhjus on möödunud küm-nendis. Nimelt sattusid 1990. aastail magistraatide ja korravalvurite võrku mitmed suured kalad. Bosside boss, maffialiider Salvatore Riina vahistati 1993. aastal, paar aastat hiljem saadi kätte ka tema asetäitja Leoluca Bagarella. Möödus veel aasta, kui 1996. aastal tabati ka Giovanni Brusca – mees, kelle spetsialiteediks oli lisaks tavapärasele pommimeisterdamisele inimeste lahustamine happes.
Vahistatud maffiategelaste nimekirja võiks muidugi jätkata, eelnes aga sellele puhastustööle kogu Itaaliat ja eriti Sitsiilias rahvast ärritanud tapatöö. 1992. aastal tapeti üks tippmaffiakohtunikke Giovanni Falcone ning aasta hiljem sama masti mees Paolo Borsellino. Rahva pehmelt öeldes pahameelelaine ilmselt aitas maffia ninameeste vahistamistele kaasa.
Ja siis saabus vaikus. Üht-teist muidugi aset leidis, kuid ei midagi suurt. Cosa Nostra muutis oma äristrateegiat.
“Uueks taktikaks on madala profiili hoidmine ning sellistest rünnakutest hoidumine, mis kutsuksid esile riigivõimu sellise reaktsiooni,” ütles magistraat Alfredo Morvillo, kelle samuti kohtulikust uurijast õde Francesca tapeti koos eelnimetatud Falconega tosina aasta eest.
Väike maks, aga kõigilt
Maffia hoiab ja samal ajal ka laiendab oma mõjuvõimu pehmemate meetoditega. Näiteks 1991. aastal tapeti Palermo-lähedase tekstiilivabriku omanik Libero Grassi, kes ei soostunud maksma igakuist suurt pizzo’t, mis sitsiiliapäraselt katuseraha tähendab. Nüüd ei saavat asjatundjate hinnangul muidugi välistada, et “koostööst” keelduja käsi fataalselt kehvasti käib, kuid maffia üritavat pigem vältida olukorra niisuguseks kujunemist. Nimelt on pizzo hoitud suhteliselt väiksena ehk raha maffia katuse all oleku eest tuleb küll maksta, kuid summad on piisavalt madalad. See-eest aga on pizzo-maksjate ringi laiendatud isegi väikestele poodnikele, kes varem olevat sellest pääsenud.
“See on osutunud maffiale suuresti kasulikuks. Igaüks maksab oma väikese maksu, nii et maffia teenistus on kokkuvõttes enam-vähem sama mis varem. Poepidaja, kes ei tunne, et nõu-tud summa teda tõsiselt kägistaks, leiab, et selletaoline diil maffiaga on sobilikum,” selgitas magistraat Ingroia.
Palermo-lähedase väikelinna Monreale linnapea Salvino Caputo väitel maksavad mõnel juhul isegi maffialiikmete sugulased. “Meie kandis pole ühtegi ärilist ettevõtmist, mis maffiale ei maksaks, kas või nii väikese summa kui 20 eurot kuus,” väitis ta.
Nähtamatu maffia näomoondaja
Sitsiilia uue näoga maffia imagokujundaja olevat mees nimega Bernardo Provenzano, kes haaras võimu pärast läinud kümnendi bosside vahistamisi.
Temagi jälil on korravalvurid olnud ja seda juba neliküm-mend aastat. Kuid tegemist olevat sedavõrd kavala rebasega, et isegi ainus pärisfoto, mis Provenzanost olemas, on pärit aastakümnete tagant. Väidetavalt viimasel ülesvõttel olevat Provenzano 25-aastane, praegu peaks tal aga eluaastaid olema juba 70.
Vananenud mehest on küll pilte, kuid need on tehtud fotoroboti ja arvutiga, üritades aimata, mil moel mees vananenud on. Mitmel korral olevat politsei jõudnud nende põhjal tema tabamisele väga lähedale, kuid Provenzano on alati pääsenud ning saanud legendaarseks.
Provenzano doktriini defineeritakse järgmiselt: ei mingeid rünnakuid riigivõimu vastu ning sisetülide lahendamine konsensuse, veenmise ja isaliku hoolitseva heldusega. Kui Salvatore Riinat peeti diktaatoriks, siis Provenzanot portreteerivad magistraadid justkui mingi peadirektoraadi juhina ja nii demokraatlikuna, kui üks maffiaboss olla saab.
Kui väiksele veinimaitsmisele kogunenud maffiapealikud ehk siis uuemas võrdluses harukontorite direktorid peadirektori juures kuulevad, et keegi nende seast ei ole õnnelik ja kaalub abipalve läkitamist riigivõimudele, siis ei taba tõenäolist reeturit mitte surm ega lööda tema pereliikmete näppe sahtli vahele, vaid läkitatakse justkui psühholoog inimese mõttemaailma korda seadma.
Edu nagu on, aga põhi ei paista
Hoolimata sellest, et maffia madalat profiili hoiab, on politsei saanud hakkama edukate operatsioonidega organiseeritud kuritegevuse vastases võitluses.
Itaalia siseministeeriumi andmeil oli mullu uurijatel käsil 1254 organiseeritud kuritegevusega seostatud juhtumi uurimine. Vahistati 172 kahtlusalust, sealhulgas kolm Sitsiilia mafioosot 30 enim tagaotsitava hul-gast, mandri-Itaalia maffia-rühmitustest jäid aga vahistamiste tõttu juhita kaks.
Sel aastal on trellide taha pandud Calabria Ndragheta maffiagrupeeringu kaks liidrit. Konfiskeeriti vara või külmutati omandiõigus enam kui paaril tuhandel juhul ning laiali saadeti 12 linnanõukogu, kuhu maffia oli sisse imbunud.
Sellegipoolest on maffia vähemalt Sitsiilias sedavõrd kõikjalolev, et maffiaprotsesside kohtunik Antonio Ingroia võrdleb oma tööd “ookeani tühjendamise katsega, abiks vaid ämber ja sellelgi auk põhjas”.
