Soome üldvalimised pöörasid riigi paremale
Igava ja taltsana alanud valimisvõitlus lõppes ülipõnevalt, sest kolm suuremat erakonda püsisid häälte lugemisel tihedalt üksteise kannul. Keskpartei, mida juhib senine peaminister Matti Vanhanen (52), võitiski vaid umbes ühe protsendipunkti suuruse edumaaga, kogudes 23,1 protsendi valijate toetuse.
Samavõrra edestas 22,3 protsendi häältega teisele kohale tõusnud Koondpartei 21,4 protsendi valijate poolehoiuga kolmandaks jäänud sotsiaaldemokraate. Valitsuskõnelustel ongi nüüd suurima partei eelis 51 mandaadiga Keskparteil, koos Koondpartei 50 parlamendikohaga oleks neil Soome 200-liikmelises Eduskunnas ju-ba kahekesi napp enamus.
Võidupärg kuulub aga eelkõige parempoolsele opositsioonierakonnale Koondparteile, kes sai võrreldes eelmiste valimistega juurde kümme saadikukohta. Rohkem mandaate on neil olnud vaid 1987.–1991. aastani. Usutakse, et Koondpartei edus mängis olulist rolli valimiskampaania, mida juhtisid paarisrakendina Soome populaarseim poliitik ning partei eksjuht Sauli Niinistö (58) ja erakonna peaministrikandidaadist esimees Jyrki Katainen (35).
Viimati nimetatu suutis end valimisdebattides vaatamata oma noorusele maksma panna ja mullune presidendikandidaat Niinistö kogus Uusimaa ringkonnast 60 498 häält, mis on Soome kõigi aegade parim tulemus. Rekordiliselt palju pääses Soome parlamenti ka naisi – uues Eduskunna koosseisus istub 84 õrnema soo esindajat.
Võidujoovastust võib tunda ka parempopulistlik väikepartei Põlissoomlased, kelle mandaatide hulk suurenes gallupite ennustusi eirates kolmelt viiele.
Sotsid suurimad kaotajad
Valimiste selgeks kaotajaks osutus valitsusse kuuluv Sotsiaaldemokraatlik Partei. Viimastel aastatel teistest suuremat rahva poolehoidu nautinud sotside toetus hakkas allamäge vajuma juba aasta alguses. Parteijuht Eero Heinäluoma (51) pidas kehva tulemuse põhjuseks ka madalat, 67,8-protsendist valimisosalust. Teatavasti jätavad tavaliselt just sotside valijad kergekäeliselt valimisurnide juurde minemata.
Küsitlused lubasid juba ette kirgi kütvat lõppvaatust. Ka neli aastat tagasi saavutas Keskpartei parlamendis suurima esindatuse vaid tänu kuuele tuhandele enamhäälele. Oma poolehoidjate kodudest väljameelitamiseks korraldasid parteid senise tava vastaselt kampaaniaid ka valimispäeval.
Kui meenutada valimiseelset mõõduvõtmist, siis oli see kantud Soomele omasest konsensuspoliitika vaimust. Kõik parteid pidasid ühtemoodi tähtsaks heaoluühiskonda ja edukat tööturupoliitikat. Samuti oli ühendavaks jooneks tähelepanu kliimasoojenemisele.
Valimisvõitluse põhiteemaks kujunesid pensionid ja eakate inimeste argimured. Üksmeelselt lubati tõsta rahvapensione ning hakata praegu kõrgemalt tulumaksustatud pensione maksustama sama, madalama määraga nagu palkasid. Teise valupunktina tõusis esile mõnede ühiskonnagruppide vaesus. Seetõttu lubati parandada ühe vanemaga ja mitmelapseliste perede olukorda.
Üksmeel valitses ka erakondade väheses huvis rääkida välis- ja julgeolekupoliitikast, mille põhjalikumat käsitlemist oleksid välispoliitika asjatundjad siiski oodanud. Koondpartei juhi Kataineni sõnul arutletakse Soomes pigem selle üle, kas üldse arutleda julgeolekupoliitilistel teemadel. Ajakirjanduses heidetigi valimisvõitlusele ette üleilmse mõõtme puudumist.
Lisaks poliitilisele traditsioonile on Soome majanduse hea seis põhjuseks, miks parteidel ei ole tahtmist üksteisele kraesse karata. Rahustavalt mõjus valimisvõitlusele samuti kolme peaministrikandidaadi kompromissimeelne loomus – nii nagu polekski tegemist poliitilise võitlusega, vaid kolleegide vestlusega.
Kombati lubatavuse piire
Viimaseid valimisi nimetati ka peaministrivalimisteks, kuna valijatel oli kõige kergem näha erisusi kolme peaministrikandidaadi isikus. Televisioon tõstis fookusesse suurerakondade poliitika ja jättis tõrjutumasse rolli väikeparteid. Oma toetajaskonda suurendanud Põlissoomlaste juht Timo Soini paistiski teiste hulgast silma sõnakuse ning provotseeriva stiiliga.
Päris erimeelsusteta valimis-võitlus ei kulgenud. Näiteks ei leidnud enamuse toetust Keskpartei soov vähendada toiduainete käibemaksu. Roheliste ettepanek anda igale soomlasele kuus 440 eurot ilma tööpanuseta tekitas ägedat vastuseisu. Parempoolsed ja sotsid vaidlesid, kas uus valitsus peaks kärpima julgelt makse või laiendama avalikke teenuseid. Koondpartei suurt edu on juba tõlgendatud kui valijate soovi, et kergendataks maksukoormat.
Kui sel korral ei kistud omavahel eriti palju riidu poliitilistes väitlustes, siis tehti seda rohkem kui kunagi varem valimisreklaamides. Ekspertide hinnangul kompasid kampaaniad poliitreklaami võimalikke piire.
Valimiste suurima skandaaligi põhjustas ametiühingute reklaam, mis ründava stiili tõttu kõrvaldati. See sotside partneri vääratus võis valimisjärgsete arvamuste kohaselt teha ka parteile karuteene. Tänavu löödi ka rekord reklaamile kulutatud raha osas. Keskpartei kampaania eel-arve oli 1,5 miljonit eurot, sotsidel ja koonderakondlastel miljoni euro ümber.
Kommentaar
Heiki Suurkask
toimetaja
Sajandivanused Soome parteid on oma muutumistes järginud Rootsi ja Norra eeskuju, kuid katsed taastada Eestis samasugust parteidejaotust pole olnud just kõige edukamad. Näiteks Eesti Keskerakonna selget vastet Soome poliitikast ei leiagi.
Valimistel edukaimaks olnud Keskustal pole Keskerakonnaga muud sarnasust kui see, et nad mõlemad kuuluvad Euroopa liberaalide blokki. Keskusta sündis 1908. aastal väikepõllumeeste parteina Maalaisliitto (Maaliit) nime all ja maaparteiks on ta jäänud seniajani, seega tasub paralleele otsida pigem meie Rahvaliidust.
Konservatiivid liberaalide kohal
Norra ja Rootsi Talurahvapartei eeskujul muutis Soome Maaliit 1965. aastal oma nime Keskparteiks. Eesti Maaliit oli teatavasti juba 1921. aastal muudetud Põllumeeste Koguks, kuid taastati kolhoosnike kongressi baasil 1990. aastal. Soomes pole kunagi kolhoosikorda kogetud, nagu Eestis pole võimalik leida paralleeli Soome Keskpartei patroonile Urho Kaleva Kekkonenile. Matti Vanhaneni juhtimisel on Suomen Keskusta hakanud aga meenutama konservatiivset Norra Kristlikku Rahvaparteid.
Soome valimiste seekordse suurvõitjaga – Kansallinen Kokoomus (Rahvuslik Koondpartei) – on asi veelgi segasem. Traditsiooniliselt peetakse seda konservatiivide parteiks. Kuid sisult progressistlikust liikumisest on kujunemas ettevõtjate toetajana üha selgemini midagi Eesti Reformierakonnale vastavat. Liberaalidel eraldi polnud Soomes ruumi, konservatiivid täidavad aga nende kohta. Meie konservatiivide IRL seda nihet teha ei saa, Reformierakond on ees.
Soome Sotsiaaldemokraatlik Partei sündis samast liikumisest millest Eesti ja teistegi naaberriikide sotsid ja nad elasid üle ka samasuguse lõhenemise: kommunistlikud parteid marssisid välja. Eesti sotsid naasid poliitikasse 1989. aastal, kuid neil pole vundamendiks nii tugevat ametiühinguliikumist kui Soomes või Rootsis.
Soome ja Rootsi kommunistid jõudsid eri teid pidi praeguse Vasakpartei/Vasakliidu vormini, nende eeskujul on sama nime leidnud ka Eesti ekskommunistid. Vasakpoolsete nõrkuse põhjusi tasub Eestis aga otsida kompartei lähiminevikust, nagu ka seda, miks vasakpoolse tühiku täidab Eesti Keskerakond.
Roheliste tõus on Soomes ja Rootsis toimunud peamiselt vasakpoolsete jõudude languse arvelt, Eestis aga konservatiividena esinenud Res Publica hävingu pinnalt. Kuid noori tõmbavad poliitikasse kõige kergemini just rohelised, ja siin ei ole meil ja Põhjamaadel erilist erinevust.
Parteidesüsteemi kujunemine algas nii Eestis kui ka Soomes küll ühel ajal, 19. sajandi lõpus, kuid diktaatorlikke võimuparteisid, nagu Pätsi-aegne Isamaaliit, kompartei või natsid, pole Soomes ega Rootsis olnud.
Juhul kui Soomes kehtiks viieprotsendine künnis, oleks sealset Rootsi Rahvaparteid, kristlikke demokraate ja populistlikku parteid Perussuomalaiset (Põlissoomlased) tabanud sama saatus, mis viimati Eestis venelaste parteisid, kristlikke demokraate ja Iseseisvuspar-teid – väljajäämine. Väikeparteid on Soomes sageli kandnud valitsusvastutust, millest Eesti väikeerakonnad võivad vaid unistada.
