Soomlane õpetab eestlasi emakeelt hoidma
![Soome–Eesti suhete edendaja Eva Lille sõnul on emakeel on väärtus, mida tuleb säilitada. „Kui [Soomes] eestlasi eesti keeles teretan, hakkavad nad minuga soome keeles rääkima. Siis pean mina neile õpetama, et eestlane on olla uhke ja hää,” ütleb ta.](https://images.delfi.ee/media-api-image-cropper/v1/8483d7e0-c3fc-11eb-a12c-5f6f02be79a1.jpg?noup&w=1200&h=711)
„Tead, Sikk, ma kardan natukene.” Nii ütleb Helsingis mu kõrval kolmekümnenda Mardilaada toimumispaiga poole astuv Eesti–Soome kultuurisuhete legendaarne sümbol Eva Lille. Ta pole kakskümmend aastat Mardilaatadel käinud, pole kümnendi jooksul intervjuusid andnud.
Eva on eestluse igapäevase edendamise vahetanud hoopis pagulaste harimise vastu, tehes aga tegelikult nende hulgas sama tööd, mida ta poole sajandi eest Eestiga seotult alustas. Eva veendumus emakeeletute enesehävitamise kohta aina võimendub.
Eva, panite Soomes aluse legendaarsele Tuglase Seltsile ja Mardilaadale, viisite okupeeritud Eestisse vaba maailma kirjandust, hingust, ajakirjandust. Olete poolsada aastat Eesti–Soome kultuurisilda ehitanud, kogunisti selle silla alustala aunimetuse saanud. Kas sild on nüüd valmis?
Kui lähen hommikul Helsingis uksest välja, on tublid Eesti naised ära pesnud me koridori. Õues roogivad tublid Eesti mehed oma masinatega lehti. Lähen bussi, seal mängib Vikerraadio ja mina ütlen selges eesti keeles „Tere hommikust!”
Täna on meie ülesanne siin Soomes kutsuda siia tulnud eestlased uuesti tagasi oma emakeelse kultuuri ja oma emakeele rüppe, sest need sidemed kipuvad katkema. Siia tulnud eestlastel on nii kiire oma kodu rajamisega, et kultuur ja keel kipuvad ununema.
Kas aga unistasite esimese Mardilaada jaoks verivorste tehes, milline võiks laat olla kümne või kahekümne aasta pärast?
Tegelikult olime alati pärast laata täiesti läbi. Aga kui inimesed Eestist küsisid et, mis saab edasi, siis olime edevad, ütlesime, et järgmine laat tuleb nii ja naamoodi teisiti.
Tegin kümme aastat laatasid, siis tulin Eestisse Soome instituuti ja saatkonda tööle. Pärast seda olen käinud ainult ühel laadal, aga Kaapelitehase hiigellaatadel ei kordagi. Lihtsalt otsustasin – nüüd aitab, nüüd teen midagi muud. Ja täna lähen ma elus esimest korda sellisele Mardilaadale, kus nüüd on kuni 18 000 inimest.
Käin vesivõimlemises. Seal korraga sädistasid mu ümber naised, et kuidas ikka Mardilaadal oli. Kui ütlesin neile, et mina olen selle laada välja mõelnud, olid nad tükk aega ehmatanud.
Algul tegi soomlane meile vaba maailma ukse lahti, nüüd õpetab emakeelt hoidma …
Lennart Meri ütles, et Tuglase Selts ja Soome olid Eesti jaoks postkontor, periskoop ja mõtete pärm. Mina lisan: tegutsege nüüd, eestlased. Võtke siit meie taignast juuretis oma tegudele, tehke Eestis üks selts, tehke Soome Eestis tuntuks. Tehke sama tööd, mida meie oleme Eestiga seotult teinud. Eestlased ei tunne Soome maad, keelt ega kultuuri, aga oleks aeg ise tegutseda, Soome tundmise kaudu oma identiteeti hoida.
Kole on, et meie kohalikud Soome eestlased häbenevad siin, et nad on eestlased. Kui neid eesti keeles teretan, hakkavad nad minuga soome keeles rääkima, häbenevad oma keelt. Siis pean mina neile õpetama, et eestlane on olla uhke ja hää.
Kas nad saavad sellest aru?
Kõik ei saa. Tuleb rohkem rääkida ja kirjutada, et oma lapsepõlve tunnete keel, oma emakeel tuleb igal juhul säilitada. See on suurim väärtus, mis sul on. Ma räägin sellest kõigest ka oma afgaanidele ja oma kurdidele, keda praegu Soomes kodustan.
Kodustate afgaane?
Annan põgenikele soome keele tunde. Õpetan: peate oma lastega ilmtingimata rääkima oma emakeeles. See on kõige olulisem, mida saate lastele anda. See on tähtis aina rohkem segunevas maailmas. Olen vaadanud afgaane ja somaallasi, mõelnud, et järsku mu lapselapsed teevad nendega lapsi. Jube huvitav oleks! Aga säilitagu selle juures oma keel!
