Šotimaa, Lõuna-Sudaan ja Kataloonia – kolm uut riiki?

Iseseisvusreferendumi väljakuulutamine võib osutuda ka kahe teraga mõõgaks.

Nädalavahetusel korraldatud Kataloonia iseseisvusküsitlust on jõutud juba nii õnnestumiseks kui ka nurjumiseks nimetada. Kuigi tegemist on kohaliku tasandi nõuandva rahvaküsitlusega, näitab see oma riigi soovi selget mõjulepääsu provintsis, mis on varem üritanud Hispaaniast lahku lüüa aastail 1640– 1652, 1931 ja 1934.

Tänapäeva Kataloonia autonoomne piirkond katab 32 114 ruutkilomeetrit ja seal elab ligi 7,4 miljonit inimest, kes on üha vähem rahul oma senise staatusega.

Juba septembris korraldas rahvaküsitluse Arenys de Munti munitsipaliteet, kus käis oma arvamust avaldamas 41 protsenti valijaid, Kataloonia iseseisvumist toetas neist 96 protsenti. Möödunud laupäeval ja pühapäeval tuli rahvas hääletuskastide juurde veel 167 Kataloonia omavalitsuses. Valimisaktiivsus kõikus küll kümnest kuni 98 protsendini, kuid tulemus oli pea üksmeelne. Iseseisvumist toetas enam kui 90 protsenti osavõtnuid. Ülejäänud omavalitsustes uuritakse rahva arvamust veebruaris, aprillis tulevad hääletama ka Girona ja Barcelona linna elanikud.

Kataloonia valitsus kavatseb korraldada siduva iseseisvusreferendumi hiljemalt 2014. aastal, kuid Hispaania keskvalitsus on teatanud, et selle tulemusi ei tunnistata. Seega tuli ära kasutada seadustesse jäänud nõelasilm, ning kohalikel rahvaküsitlustel annavad Kataloonia elanikud järjest jaatava vastuse küsimusele: „Kas sina nõustud Kataloonia saamisega iseseisvaks, demokraatlikuks ja sotsiaalseks õigusriigiks, mis kuulub Euroopa Liitu?”

Enne Hispaaniast eraldumise plaanidega edasiminekut pea­vad Kataloonia iseseisvus-jõud aga saavutama edu 2010. aasta regionaalparlamendi valimistel, kus nende peamine blokk Convergència i Unió kogus kolm aastat tagasi vaid 31 protsenti häältest ja sotsialistid tõrjusid nad opositsiooni.

Baskimaa – kohtult keeld

Kataloonia pole oma nõudmistes üksi. Ka Baskimaa, Šotimaa ja Wales üritavad saavutada iseseisvust senise keskvõimu alt. Belgia oleks mullu juba peaaegu pooleks läinud, vaid hädavaevu suudeti Flandria ja Valloonia poliitikud taas ühisesse valitsusse meelitada. Prantsusmaale kuuluva Korsika saare iseseisvus­nõue on aga tagaplaanile nihkunud, kuna terroristlik tee oma riigi suunas jooksis lõplikult ummikusse.

London ei pane šotlaste ja waleslaste taotlustele kätt ette, kuni kõik toimub seaduslikke kanaleid pidi. Kuid Madrid on olnud Kataloonia ja Baskimaa plaanide suhtes enam kui tõrges, uue kodusõjani vist asi küll ei jõua, aga konstitutsioonikriis on vägagi võimalik.

Aastail 1937–1979 tegutses Baskimaa eksiilvalitsus Prantsusmaal. 2008. aastal tahtis Baskimaa aga korraldada iseseisvusreferendumit, mille Hispaania ülemkohus ära keelas. Seos terrorirühmitusega ETA võimaldas Madridil küll keelustada ühe iseseisvusmeelse jõu Herri Batasuna, kuid mõjukaim omariiklust taotlev erakond Baskimaa Rahvuspartei (PNV) kogus märtsikuistel valimistel 38 protsenti hääli ja vaid absurdsena kõlav kohalik koalitsioon sotsialistide ja konservatiivide vahel jättis PNV seekord võimust kõrvale.

Baskimaa on korduvalt rõhutanud oma õigust rahvuslikule enesemääramisele, kuid Hispaania 1978. aasta põhiseadus ei näe sellist võimalust ette. Küll moodustati tookord kolmest baski provintsist koosnev autonoomne Baski piirkond pindalaga 7234 ruutkilomeetrit, kus elab üle kahe miljoni inimese.

Baskid ise loevad oma tulevasse riiki kuuluvaks ka Navarra piirkonda (10 391 ruutkilomeetrit ja 620 000 elanikku) ja Prantsusmaa baski alasid (2869 ruutkilomeetrit ja 262 000 elanikku). Navarras domineerivad paraku siiani hispaaniakeelsed poliitikud, samal ajal kui Prantsuse baskid ehk gaskoonlased suuri nõudmisi ei esitagi: neile anti 1997. aastal piiratud kultuuriautonoomia.

Šotimaa ja Walesi suund

Šotimaa ja Walesi rahvusparteide nõudeid omariiklusele vaadati Suurbritannias aastaid vaid klubilise tegevusena, aga 1970. aastatest peale ei saa neid Londoni poliitikas enam ignoreerida. Šotimaa autonoomiareferendum andis 1979. aastal napi (51,6 protsenti) toetuse regionaalparlamendi loomisele, kuigi rahvas polnud rahul, et see ei saanud maksustamisõigust. Hääletus loeti aga ebapiisava valimisaktiivsuse tõttu nurjunuks.

1997. aasta referendumi otsusega said šotlased endale lõpuks õiguse valida parlamenti, ometi osutus see omavalitsus liiga kohmakaks ja selleks, et kohapeal demokraatlikku juhtimist veelgi süvendada, on päevakorras 1707. aastal loodud Suurbritanniast uuesti lahku löömine.

Šoti Rahvuspartei on praegu suurim jõud kohalikus parlamendis. Nende juht, regionaalvalitsuse esiminister Alex Salmond kavatseb 2010. aasta novembriks korraldada ka iseseisvusreferendumi, kuid selleks peab ta saama toetuse veel Šotimaa parlamendis ja ennekõike tagama avaliku arvamuse piisava poolehoiu. Seni Salmond referendumi läbiminekus kindel olla ei saa.

Walesis tõrjus 1979. aasta devolutsioonireferendumil enamik valijaid ettepaneku asutada reaalse võimuta Walesi parlament, 1997. aasta rahvahääletusega see siiski loodi. Rahvuspartei Plaid Cymru on 2007. aastal valitud koosseisus leiboristide järel suuruselt teine jõud.

1282. aastal kaotatud iseseisvuse taastamine Walesis päevakorras pole. Avaliku arvamuse küsitlused on näidanud kord 52- kord 20-protsendilist toetust iseseisvumisele, kuid igal juhul on kindel see, et sealsed elanikud tahavad oma parlamendile seadus­andlikku võimu.

20. sajandil ilmus maailmakaardile palju uusi riike, sest koloniaalsüsteemi lagunemine lausa nõudis seda. 21. sajandil näeme aga venima jäänud iseseisvumiskatseid, mis ei pruugi kõigile vastuvõetavaid lahendusi leidagi. Kõige kindlamat kurssi uue riigi sünniks on praegu näha Sudaanis.

Lõuna-Sudaan 2011. aastal

Lõuna-Sudaani aastakümneid kestnud sõda islamistliku keskvõimuga sai lõpuks rahvusvahelise lahenduse. Esmaspäeval uuendas Sudaani keskvalitsus 2005. aastal sõlmitud lepingut, mis näeb ette riigi lõunaosa iseseisvusreferendumit 2011. aasta jaanuaris: uue riigi sündimiseks peab hääletamas käima 60 protsenti kodanikke, kellest enamik peab olema iseseisvuse poolt. Kuid ette on nähtud isegi variant B: kui esimene rahvahääletus piisavat osavõttu ei anna, toimub kaks kuud hiljem uus katse.

Kolme võimaliku uue riigi sünniks on referendumid juba ka välja kuulutatud, kuid nende korraldamise tähtaeg nihkub millegipärast järjest hämaramasse tulevikku.

Paapua Uus-Guinea võimu alt sõjaga vabaneda üritanud Bougainville saavutas 2000. aastal rahuleppega regionaalautonoomia ja rahvahääletust iseseisvuse küsimuses pole ilmselt oodata enne 2015. aastat.

Prantsusmaast eralduda soovinud Uus-Kaledoonia mäss lõp­pes 1988. aasta Matignoni kokkuleppega, mille kohaselt oleks 1998. aastal seal tulnud korraldada enesemääramiseks referendum. Kuid Pariis saavutas 1998. aastal uue kokkuleppe, mis lükkas Uus-Kaledoonia staatuse otsustamise 2018. aastasse.

Ja ka Lääne-Sahara iseseisvumisega on Maroko venitama hakanud, kuigi rahvahääletus nähti ette juba 1991. aasta vaherahuleppes.

Neljanda, Palestiina riigi sündi lubavad aga kõik konfliktipooled, tähtaegades siiani selgust pole.

Koloonia võib vabaneda, Siber mitte

•• 1940. aastatel andis USA ja NSV Liidu vahel ÜRO-s sündinud kokkulepe koloniaalvaldustele iseseisvuse lausa kandikul kätte, kuid ainult piirides, mida suurriigid neile ette olid määranud. Paljudele riikidele on see jätnud aastakümneteks haavad, mis uuesti sõjale kisuvad. Tuntuimad näited on Kurdistani küsimus ja Myanmari (Birma) piirivaidlus. Samal ajal USA lääneosa ja Venemaa Siber jäeti vabanemis­õigusest muidugi ilma.

•• Prantsusmaa päritolu kolonistid üritasid 1997. aastal Komooridest lahutada Anjouani ja Moheli saareriiki, kuid need katsed nurjusid ja nüüd on uus mäss tõenäolisem kui poliitiline kokkulepe. Samas seisus on ka mässuliikumine Casamances (Senegalis) ja Cabindas (Angolas).

•• Iseseisvusidee referendumile viimine võib aga tähendada hoopis selle krahhi. Gibraltar eelistas 1967. aastal jääda Suurbritannia koosseisu, nagu ka Bermuda 1995. aastal. Québeci püüded Kanadast lahku lüüa nurjusid 1980. ja 1995. aasta rahvahääletusel.

•• Hollandile kuuluv Aruba saar Kariibi meres alustas 1986. aastal kümneaastast üleminekuperioodi iseseisvumiseks, kuid vaid 100 000 elanikuga riiki siiski ei sündinud – nad loobusid neli aastat hiljem oma ettevõtmisest. Ka Briti valdus Anguilla tegi katseid lahku lüüa 1960. aastatel, ent leppis 1980. aastal autonoomiaga. Puerto Rico on aga referendumitel (1967, 1993, 1998) selgelt eelistanud jääda Ühendriikidega liidetud omavalitsuseks.

•• Endise NSV Liidu alal eksisteerib tehismoodustis nimega Transnistria veel Nõukogude-aegsest inertsist. Lõuna-Osseetia 1991. ja Abhaasia 1992. aastal Gruusiast lahkulöömise katsed on aga märksa tõsisemad omariikluse projektid, mis on tunnustamata vormis teostunud paraku Venemaa armee jõul. Moskva ise on eelistanud veriselt maha suruda nii Tšetšeenia iseseisvumispüüde 1991. aastal kui ka teised katsed Põhja-Kaukaasias mässu tõsta.

•• Armeenia toel ja vaid sealse tunnustusega eraldus 1991. aastal Aserbaidžaanist Artsahh (ehk Mägi-Karabahh). Juba 1983. aastal tegi sama Türgi kaasabil Küprose põhjaosa. Kõikide nende riikluskatsete staatus on jäänud maa ja taeva vahele rippuma.

•• Kosovot küll Venemaa ja Serbia ei tunnusta, kuid paljude Euroopa riikide toetus võimaldab sealsel valitsusel siiski oma riiki juhtida.

•• Taiwan on suutnud eksisteerida ka ilma enamiku riikide tunnustuseta. Samal ajal on Lääne-Saharat tunnustanud küll palju riike, kuid iseseisvust pole seal ikka veel näha.