Sulama on hakanud ka Loodeväil, Põhja meretee ja põhjanaba

Sulamine tekitab uusi väljavaateid regulaarseks kommertsliikluseks ka polaarvetes.

Mullu septembris ilutses jääkaartidel see, millest 19. sajandini oli ainult unistatud ja edaspidigi üksnes jäälõhkujatega saavutatud – mereteed piki Kanada ja Venemaa põhjarannikut olid lahti. Tänavu on sulamine veelgi rohkem hoogu võtnud. Kuigi selle nädala ilmakaardid näitavad, et mõlemad väilad on veel suletud, tuleb arvestada, et sealne jäävaba hooaeg satub tavaliselt septembrisse.

Praeguse Venemaa põhjaaladel otsisid läbipääsu juba viikingid, teadmata veel midagi kaugetest idamaadest. 16. sajandil oli hispaanlastel eksiarvamus, et California lahest algab meretee, mis ulatub St. Lawrence’i laheni välja.

Venemaa vetes asuvat Kirdeväila (nn Põhja meretee) suutis esimest korda talvitumata läbida alles Otto Schmidt 1932. aastal. Loodeväila läbis aga 1944. aastal esimest korda ühe hooaja jooksul Henry Larsen. Kuid siis oli pigem tegemist õnnelike juhuste kokkulangemisega – püsivaks laevaliikluseks väilu kasutada ei saanud. Mõnel suvel sulavad need mereteed lahti, mõnel ei sula. Kuid viimastel aastatel on jäävabasid hooaegu järjest tihedamini ette tulnud.