Suurbritannia ametlik reaktsioon Litvinenko tapmisele jäi mõõdukaks
Diplomaatide pagendamise otsusest teatanud Suurbritannia uus välisminister David Miliband lubas karmistada ka viisanõudeid Vene ametnikele. Ometi kinnitas Miliband oma sõnumit pehmendades, et Venemaa jääb endiselt Suurbritannia “võtmetähtsusega rahvusvaheliseks partneriks”.
“Diplomaatiline sõda!” kommenteeris Vene leht Kommersant Suurbritannia otsust karistada Moskvat, kes keeldub välja andmast tema kunagise kolleegi Aleksandr Litvinenko mürgitamises süüdistatud FSB eksagenti Andrei Lugovoid.
Neli spiooni
Kõik neli Suurbritannia poolt persona non grata’ks tunnistatud diplomaati töötavad kunagise KGB järglasorganisatsioonides. Vaatlejad loevad sellest välja selget vihjet, keda London kahtlustab tegelikult mõrva taga olevat. Kuid otseselt ei nähta mingit seost väljasaadetute ning Litvinenko tapmise vahel.
Novembris piinarikkasse mürgitusse surnud Litvinenko oli teinud enam kui küllalt, et teenida ära Kremli viha. Nii väitis ta, et teise Tšetšeenia sõja valla päästnud elumajade plahvatused korraldas tema tollane tööandja FSB.
Brittide väitel Litvinenkot polooniumiteega kostitanud Lugovoi eitab ise kõike süüdistusi. Lugovoi väitel on London otsustanud teha temast patuoinas. “Briti võimud on sisuliselt rõhutanud taas, et Litvinenko juhtumil on poliitiline sisu,” kommenteeris ta riigitelevisioonile Vene diplomaatide väljasaatmist.
Venemaal võib ta tunda end üsna kindlalt. Pea mitte keegi ei usu, nagu ähvardaks teda väljaandmine – eriti, kuna Vene võimude väitel kaitseb teda konstitutsioon. Lääne kommentaatorid suhtuvad väga skeptiliselt ka võimalusse, nagu sillutaks teed õiglusele võimalik kohtuprotsess Moskvas. Selle asemel on Londoni otsust “ebamoraalseks” nimetanud Venemaa välisministeerium lubanud kiireid vastusamme.
Brittide “sõjakuulutus” ähvardab eskaleerumise korral mõjutada julgeolekut isegi nii kauges piirkonnas nagu Kosovo. Kuid esialgu näitavad märgid, et kumbki pool üritab piirduda kukepoksiga.
Luureeksperdid kritiseerivad Londoni leebust
•• 1985. aastal ülejooksnud KGB resident Oleg Gordijevski nimetas vaid nelja diplomaadi väljasaatmist “täiesti haletsusväärseks.” Kõige minimaalsemalt pidanuks tema hinnangul pakkima oma kotid ka Vene suursaadik ning luurejuht. “Niisugune kohutav kuritegu vajab ka vastavat karistust,” kommenteeris ta ajalehele Independent.
•• Et Londoni reaktsioon jäi pehmeks, leiab ka Alan Philps, kes pidi 1985. aastal Nõukogude Liidust lahkuma, kui Moskva maksis kätte Gordijevski paljastuste tõttu välja saadetud 25 saatkonnatöötaja eest. “Neli on väike arv võrreldes Londonisse akrediteeritud 66 Vene diplomaadiga,” kommenteeris ta Daily Mailile.
•• Financial Times usub samuti, et London ei pingutanud just üleliia. “Milibandi pakett oli peaaegu minimaalne, mida Briti valitsus sai teha, arvestades Moskva ükskõiksust Lugovoi vastu kogutud süütõendite osas,” märkis kolumnist Philip Stevens.
Diplomaatide pagendamised
Londoni–Moskva tülid
Kronoloogia
•• 1971 Britid pagendasid 90 Nõukogude diplomaati ja keelasid veel 15 naasmise riiki, purustades sisuliselt Nõukogude spioonivõrgustiku Londonis. Moskva vastas 18 briti pagendamisega.
•• 1983 pagendasid britid kaks Nõukogude diplomaati ja ühe ajakirjaniku, Moskva vastas kahe briti pagendamisega ja kuulutas ühe lätlase CIA spiooniks.
•• 1985 Oleg Gordijevski info alusel pagendas London 25 Nõukogude spiooni ja Moskva vastas, pagendades sama arvu britte.
•• 1989 Britid pagendasid kaheksa Nõukogude diplomaati ja kolm ajakirjanikku, Moskva vastas omapoolsete sammudega.
•• 1994 Moskva pagendas väidetava Briti luureresidendi Venemaalt, London vastas ühe venelase persona non grata’ks tunnistamisega.
•• 1996 Moskva pagendas üheksa britti, keda nimetas spioonideks, London vastas nelja venelase pagendamisega.
