Šveitsi valimised tõid poliitilise maavärina
Rahvapartei edu ei pruugi siiski tuua kaasa riigi traditsioonilise konsensuspoliitika lõppu. Alates 1959. aastast on Šveitsis valitsetud valitsuse ja opositsiooni rivaliteedita. Omavahelisel kokkuleppel on valitsuskohad suudetud ära jagada kõikide suurte parteide vahel. Seni oli Rahvapartei valitsuses koos sotsiaaldemokraatide, liberaalide ja kristlike demokraatidega.
Probleemiks ähvardab kujuneda just Blocheri isik. Rahvapartei asus juba eile nõudma Blocherile kohta valitsuses, ähvardades muul juhul opositsiooni minna. Seda pole aga juhtunud juba ligi pool sajandit. Ülejäänud parteidel on nüüd valida, kas võtta valitsusse kõige skandaalsem parteiliider või leppida konsensuspoliitika lõpuga. Kohtade jagamine valitsuses on seda raskem, et föderaalkabinet koosneb vaid seitsmest liikmest, riigi president valitakse igal aastal aga nende hulgast rotatsiooni korras.
Polümeeride- ja keemiatööstusega hiigelvaranduse kokku ajanud ärimees Blocher (63) on juba aastaid ·veitsis oma poliitiliste avaldustega skandaale tekitanud, mistõttu väljaspool riiki on mehest kujunenud paremäärmuslase mulje. Blocher kuulutas valimiste eel vajadust võidelda Albaania ja Aafrika maffiatega, juudid on juba aastaid temale vihased holokausti eitamise pärast.
Teda võrreldakse siiski pigem Itaalia Silvio Berlusconiga kui teiste Euroopa populistlike staarpoliitikutega. Mõlemad on tulnud poliitikasse miljardärina – ajakirja Forbes andmetel on Berlusconil varandust 7,2 miljardit, Blocheril 1,4 miljardit dollarit.
Rahvapartei kogus 27,7 protsenti häältest, tõustes 55 parlamendikohaga suurimaks parteiks. Partei edu jätkus juba kolmandatel valimistel järjest, enne 1995. aastat oli nende toetus stabiilselt 10–12 protsendi peal. Blocher on Rahvaparteid juhtinud juba 1977. aastast saadik, partei ise loodi 1971. aastal traditsioonilise Talunike-, Tööstuse- ja Kodanikepartei liitumisel kahe väiksema agraarparteiga.
