Taaskäivitamine pingelõdvendust meelde tuletades
Esimene Venemaa-visiit presidendina läheb Barack Obamal kindlasti sujuvamalt kui 2005. aastal senaatorina sealmail käimine. Nüüdse sõidu eel meenutas Obama, et teda võeti Moskvas ja Permis väga soojalt vastu.
Tõde on natuke teine ja tähendas peaaegu vahistamist. Nimelt nõudis Venemaa julgeolekuteenistus Permis senaatorite lennuki läbiotsimist, kui nood aga keeldusid, pandi nad kolmeks tunniks lennujaama ooteruumi luku taha. Vene välisministeerium küll palus hiljem vabandust, nimetades toimunut mitte vahistamiseks, vaid arusaamatuseks.
Tuumarelvastuse kärpimine
Mõneti aga sümboliseeribki selline käitumine Venemaa suhteid USA-ga ja läänega laiemalt. Jõunäitamine, kuigi selleks pole õigust. Pikaltsaatmine, kuigi selleks pole muud põhjendust peale alaväärsustunde. Ja otsitud sõnadega justkui vabandust palumine.
Igatahes on Obama nüüd Moskvas, et püüda senist seisu muuta ja vajutada reset-nupule, nagu tema administratsioon on väljendunud. Venelased on sellega justkui päri, kuigi mida selle all mõeldakse? Obama jaoks tähendab suhete taaskäivitamine külma sõja varjust välja pääsemist, uue lehekülge pööramist ja suhete rajamist ühistele ülemaailmsetele huvidele.
Venelased lähenevad aga asjale põhimõtteliselt teisiti, rääkides vajadusest võrdse ja vastastikku kasuliku partnerluse järele. Ehk teisisõnu väljendub reset’is nende jaoks maailmariigi-nostalgia, nägemus võrdsusest Ameerikaga ja usk, et Venemaa on USA strateegiline võistleja.
Huvitaval moel Obama administratsioon peaaegu aktsepteerib üht-teist sellest mõtteviisist, olles valmis alustama suhete parandamist just tolle ajastu keskse teemaga, mil USA-d ja Nõukogude Liitu võis pidada maailmariikideks, võistlejateks ja võrdseteks vähemasti tuumarelvastuse poolest. Desarmeerimine ja détente ehk pingelõdvendus olid märksõnadeks neil külma sõja aastatel, mil suhted soojenesid. Eile lepiti üldjoontes kokku tuumarelvastuse vähendamises 2200-lt 1500–1675 lõhkepeani kummalgi poolel. Kuid see ja Afganistanis asuvate USA vägede Venemaa õhuruumi kaudu varustamine jäävadki ilmselt vähesteks olulisteks teemadeks, milles Washington ja Moskva üksmeele saavutavad.
Economisti hinnangul pole Obama administratsioonil Kremli režiimi suhtes erilisi illusioone: seda peetakse institutsiooniliselt nõrgaks, natsionalistlikuks, korrumpeerunuks ja ohtlikuks nii naabritele kui ka omaenda rahvale. Kuid teadlik ollakse ka sellest, et Kremli noomimine on suhteliselt kasutu ehk nagu ütles üks administratsiooni ametnik: USA-l pole ei võimalusi ega tahetki kasutada Venemaa käitumise mõjutamiseks sunnimeetodeid.
Seepärast püüab Obama rääkida Ameerika riiklikest huvidest lootuses, et mõned neist kattuvad venelaste omadega. Tuumarelvastuse piiramine ongi üks selliseid ja andes selles vallas Venemaale tagasi justkui võrdse staatuse, võib loota, et edenetakse muudeski küsimustes, nagu Iraan ja Põhja-Korea.
Moskva keskendub mõjusfäärile
•• Obama kujuneva Vene-poliitika oluline osa on eeldus, et Moskva soovib endiselt istuda USA ja ülejäänud lääneriikidega ühe laua taga. Kuid see ei pruugi enam nii olla.
•• Vene valitsejad ei paista enam järgivat lääne eeskuju valitsemistava ja õigusriigi vallas. Moskva Carnegie keskuse juhi Dmitri Trenini meelest on riik pöördunud läänest ära ja püüab rajada endisse Nõukogude ruumi oma mõjusfääri.
•• Venemaa ei pruugi üritada impeeriumi taastada – selleks ei jätku ei energiat, inimressursse ega ideoloogiat –, vaid pigem takistada lääne pääsu oma mõjupiirkonda.
•• Moskva soovib puhvrit, kus poleks USA baase ega NATO kohalolekut, tsiteeris Economist.
•• Kiites takka multipolaarsele maailmale, peab Moskva mõistagi ennast üheks pooluseks, kelle mõjusfääri aga ei tohi ulatuda teiste pooluste paiste.
