Kui toona heideti autorile ette muuseas võhiklikkust ja teema mittevaldamist (näiteks julges ta väita, et harimatud ja rumalad sigitavad omasuguseid, kuigi ta pole geneetik), siis seekord tuleb kriitikutel leida teisi põhjusi, sest tegemist on majandusteadlasega, kes palju aastaid töötanud rahandusministeeriumis vastutavates ametites ja Saksa keskpanga juhatuses.

Hukkamõist enne avaldamist

Kui Euroopa ühisvääringust alles unistati, oli Sarrazini hoiak olnud „positiivselt skeptiline”: võib juhtuda, et läheb korda, arvanud ta siis eurost raamatut avaldades. 15 aastat hiljem on ühise raha areng toonud endaga ridamisi vigu, mille paljastamisele teos pühendatud ongi.

Ühe Šveitsi kolleegi arvates Sarrazini teesid vaevalt üllatavad kedagi, kes veidigi ainesse süvenenud on. Põhiliseks veaks peab autor (nagu teisedki enne teda), et ühisvääring käivitati poliitiliselt ühtse Euroopa liitriigita.

Saksa liidukantsler ja euro issi Helmut Kohl olevat sellest teadlik olnud, kuid lootnud, et euro sunnil teostub poliitiline integratsioon iseenesest. Samuti ei täitunud lootused, et ühise raha toel võrdsustub konkurentsivõime ning et no-bail-out-reeglist, mis oli euroga liitumisel oluline Saksa seatud tingimus, kinni peetakse.

Väidet, et majanduslikult pole ühisraha Euroopale midagi andnud, on tõestatud veenvalt analüüsiga, mida toetavad mitmed teisedki maailma juhtivad ökonomistid. Tootlikkuse kasv, tööhõive, kaubavahetuse dünaamika, laienemine uutele turgudele või inflatsioon – vähe kasu, osaliselt hoopis kahju, on toonud euro neis valdkondades.

Euroopa Ühendriikide ideed peab Sarrazin valeks ja poliitiliselt niikuinii läbiviidamatuks. Pigem toetab ta iga riigi võimalust vääringuliidust välja astuda, jagamata juhtnööre, kuidas need oma probleemidega siis toime tulema peaksid. Ehk Neue Zürcher Zeitungi vaatleja kokkuvõttes: „Alternatiivid eurole jäävad avatuks.”

Miks ennustan siis niigi teada faktide kogumile tohutut müügiedu? Tänu organiseeritud hukkamõistule ja mahategemisele enne raamatu lugemist. Nagu Nõukogude Liidus! Veel polnud alustatud teose tutvustamist, kui juba demonstreeris käputäis selle vastaseid loosungiga „Euroopa ilma piirideta ja Sarrazinita! Maha rassist ja sotsiaalšovinist!”.

Sakslasi kihutavat taga ennasthävitav „refleks, mis holokausti ja maailmasõja patud alles siis lunastatuks loeb, kui me terve oma asjaajamise ja kogu oma raha Euroopa kätesse ära anname” – arvab Sarrazin. Ja on nähtavasti ainuke, kes julgeb nii öelda ega karda teistmoodi mõelda. Kes on ebamugav ja sellisena originaalne. Sarrazini uuest raamatust saab aktuaalne pühakiri, sest julgemine vaimustab.Kes ta on?Thilo Sarrazin ja tema mõtted

67-aastane Thilo Sarrazin sai majandusdoktori kraadi Bonni ülikoolis ja töötas seejärel pikka aega rahandusministeeriumis. Selle sajandi algul oli ta Berliini senaator ja seejärel Saksa keskpanga juhatuse liige.

Keskpankur sai ta olla vähem kui poolteist aastat – kuni ilmutas 2010. aasta augustis raamatu „Saksamaa hävitab ennast”, milles mõistis hukka sõjajärgse immigratsioonipoliitika.

Sarrazini meelest ei saa just muslimid võrreldes teiste immigrantidega kuigivõrd hakkama ühiskonda lõimumisega, viletsa haridusega sisserändajad juhmistavad kogu Saksamaad ja ekspluateerivad sotsiaaltoetustel elutsedes heaolusüsteemi. Ta pälvis ohtralt kriitikat, aga hoogustas ka debatti multikulturalismi läbikukkumise üle. Raamatust sai aastakümne populaarseim saksakeelne poliitikateos.

EPL