Talvivaara õnnetus: loodus mürgitatud, küsimused vastamata
600 000 kuupmeetrit loodusesse paisatud mürgist vett, teadmatuses ja hämmingus kohalikud ja üldsus – nii võib kokku võtta Soome viimase aja suurima tööstusreostuse juhtumi.
Helsingist 600 kilomeetri kaugusel Sotkamos Tuhkakyläs paikneb Talvivaara Oy nikli- ja tsingikaevandus. See hõlmab hõredalt asustatud piirkonnas 61-ruutkilomeetrise ala. Mida lähemale kaevandusele, seda ülessongitumaks muutub maastik ja üha sagedamini võib näha hoiatussilte, mis keelavad teelt kõrvale põikamast.
Lekkis kahest kohast
Leke sai kaevanduses alguse 4. novembril, see saadi täielikult pidama alles 14. novembril. Ajavahemikus 8.–11. novembrini lasti välja ligi 200 000 kuupmeetrit mürgist vett, kokku jõudis seda loodusesse ligikaudu 600 000 kuupmeetrit. Lekkekohti oli kaks, kaevandusest põhjas ja lõunas.
Veehoidla leke avastati teiselt poolt hoidlat kaitsvat valli, kus see läbi kivide imbus ja tunnis isegi kuni 6000 kuupmeetrit mürgist vett loodusesse lasi. Lekkekoha avastamiseks kasutati allveeradareid ja kaameraid. Kui leke juba ulatuslikumaks muutus, tulid kraatrilaadsed moodustised ka nähtavale. Lokaalselt peatati leke spetsiaalse savi heitmisega aukudele, kuid see ei ole püsiv lahendus. Ei ole ka täpselt teada, mis lekke põhjustas, kuid mitmekihilises plastkattes, mis veehoidla põhja kattis, oli kaks auku.
Kaevandusest lekkinud vesi sisaldas elusorganismidele ohtlikes kogustes niklit, tsinki, alumiiniumit, rauda, kuid ka väikeses koguses uraani. Nimelt kavatseb Talvivaara lähiajal ka uraani tootmisega tegelema hakata, praegu seisab see keskkonnalubade saamise taga. Kahtluse, et vesi on uraanisisalduse tõttu radioaktiivne, lükkas kaevandusfirma siiski kiiresti ümber.
Küll aga on raskemetallide sisaldus vees väga kõrge. Lekkejärgsed mõõtmistulemused rääkisid lubatust 50 korda kõrgemast niklisisaldusest, viis korda kõrgemast rauasisaldusest ning uraani oli kolm korda rohkem, kui on joogivee jaoks sobilik.
Reostuse mõju vähendamiseks paisati lubjatolmu nii lekkinud vee peale kui ka veekogudesse, kuhu mürgine vesi jõudis. See peaks vähendama happelisust ja setitama ka metallid.
Väite, et reostus võiks Läänemerre jõuda, lükkas Talvivaara kommunikatsioonijuht Olli-Pekka Nissinen ümber. Ta lisas, et 600-kilomeetrisel alal, mis kaevandust Läänemerest lahutab, on ka teisi tööstuspiirkondi, kust võib samuti reostust veekogudesse jõuda. „Isegi kui reostus jõuakski Läänemerre, ei saaks kindlalt määratleda, kust see pärit on,” ütles Nissinen.
Soomlasi valdab sündmusega seoses hämming ja mure. Ametlik informatsioon on lünklik ega jäta usaldusväärset muljet. Ent Talvivaara Sotkamo kaevandusega on olnud vahejuhtumeid ka minevikus. Aastatel 2008 ja 2010 toimusid samasugused lekked, mis olid siiski väiksema ulatusega. Esimene kord rebenes nn kipsitiikide (nimi tuleb sellest, et käitlusveele lubja lisamisel tekib kipsilaadne moodustis – A. T.) põhja kattev mitmekihiline plastkate. Teisel korral kukutas hooletu tööline kopa katte peale ja lõhkus selle. Talvivaaral on luba paisata loodusesse igal aastal teatud kogus (puhastatud) vett, varasematel aastatel on olnud probleeme selle vee soolasisaldusega. Soolaprobleem on praeguseks lahendatud ja ümberkaudsed veekogud puhastuvad tasapisi. Lisaks on probleeme olnud ka mädamuna meenutava sulfaadihaisuga.
Mis veel võib juhtuda?
Olli-Pekka Nissinen kinnitas, et kaevandusfirma on järginud kõiki nõuandeid, mida eri ametiasutused on neile andnud, ja täitnud kõik ettekirjutused. Kõik load ja eeskirjad on olnud kooskõlas seaduste ja nii riigi kui ka kohalikul tasandil tehtud otsustega.
Ent soomlasi vaevab küsimus: kui kõiki reegleid järgiti rangelt, siis kuidas on üldse võimalik, et sellised asjad juhtuvad? Ja kui selline asi on juhtunud, siis mis tulevikus veel juhtuda võib?
Helsingin Sanomat kirjutas reedel, et amet, kes peaks kontrollima ja reguleerima Sotkamo kaevanduse tegevust loodushoiu seisukohalt (Kainuu ELY-keskus), on kaevandusettevõttega liiga lähedalt seotud ja seetõttu võis olla kontroll lõdvem. Soomlased näevad juhtumis poliitika ja loodushoiu huvide konflikti. Ühelt poolt tagab Talvivaara 900 inimesele töökoha, teisalt on loodus hindamatu.
Kohalike teavitamine on olnud puudulik. Kaevanduse esindajate sõnul on see riigiasutuste, mitte nende ülesanne.
Helvi, 88-aastane kohalik proua, on elanud Tuhkakyläs kogu elu. Tema sünnikodu jääb praeguse kaevandusala alla, praegu elab ta vaid paar kilomeetri kaugusel lekkekohast. Paari nädala jooksul ei ole ta saanud ühtegi teadet kaevanduse esindajatelt, vaid pidanud infot koguma meedia vahendusel. „Keegi pole hoiatanud ega öelnud, kuidas talitada,” ütleb Helvi ning lisab, et kui kaevanduses on õhkimised, väriseb tema põrand, kuid ka sellest ei hoiatata ette. Helvi räägib, et enne kaevanduse ehitamist olid ümbruses head marjametsad, mille iga mätast ta tundis. Viimastel aastatel on marjasaak oluliselt vähenenud ja enam ei taha ta marjul käiagi. „Eelmisel suvel olid katused kaetud mingi rohelise liivalaadse tolmuga, mõni aasta enne seda oli kohutav hais, mis tuli tuppa ega läinud ära. Elu on läinud palju halvemaks,” nendib Helvi nukralt. Lahtisi küsimusi on tema jaoks palju, näiteks see, kas ta järgmisel suvel võib oma marjapõõsaste vilju süüa.
Kõik läks valesti
Oulust pärit noormehe Jussi sõnul on kõige suurem probleem see, et informatsioon, mida edasi antakse, on ebausaldusväärne. Oulu asub küll 200 kilomeetri kaugusel Talvivaarast, kuid sedagi linna võib reostus mõjutada. Nimelt saab Oulu oma joogivett Oulujärvist. „Kõik, mis sai valesti minna, läks ka,” ütleb Jussi, kes peab läbikukkunuks nii valitsust kui ka eeskirju, mis kaevanduste tööd reguleerivad. Jussi rääkis ka oma sõbrast, kes mõnda aega Talvivaaras töötas: tema sõnul olevat tööstiil seal hooletu ja orienteeritud kiiresti suure hulga raha kokkuajamisele.
Nördimus selle üle, et Soome loodust ekspluateeritakse raha teenimise eesmärgil, väljendus nii meedias kui ka Talvivaara kaevanduses. Hämarad asjaajamised tegevuslubadega ja huvide konfliktid muudavad probleemi mõistmise segaseks. Kainuu ELY-keskus oleks pidanud paremini jälgima, mis kaevanduses toimub, ja teadma täpsemalt, kuidas veehoidlad on ehitatud. Kas tegemist oli hooletusega või kontrolli puudumisega? Süüdlast otsitakse spetsiaalse komisjoni abiga.
Õnnetuse kauaaegsem mõju keskkonnale on praegu siiski ebaselge. Aimu sellest saab alles kevadel. Laupäeva õhtupoolikuks andis ELY-keskus välja pressiteate, mis rääkis kaevanduse lähialade veekogude olukorra normaliseerumisest. Happelisus oli tänu lubjale hakanud neutraliseeruma. Vaid kahes kaevandusele kõige lähemal asuvas järves ei olnud reedest alates muudatusi toimunud.
