Petseri klooster on tervel Venemaal ainulaadne, sest tegutses pidevalt kogu 20. sajandi jooksul. Kloostrit pole kunagi kinni pandud.
Ülejäänud kloostrid panid kommunistid 1920.–1930. aastatel Venemaal kinni ning enamik munkasid ja vaimulikke hukati või saadeti laagritesse. Petseri Jumalaema Uinumise kloostri päästis see, et ta sattus pärast Vabadussõda ja Tartu rahu sõlmimist Eesti poolele, kus lasti tal rahulikult tegutseda. Fakti, et see päästis pühapaiga, tunnistab ka kloostri ametlik kodulehekülg (http://www.pskovo-pechersky-monastery.ru/).
Kloostrit 1920.–1932. aastani juhtinud isa Joann kuulus isegi Eesti riigikogusse, kuhu ta valiti Petseri maakonna elanike häältega.
Eesti aja jooksul remonditi kloostri kolm suuremat kirikut. 1923. aastal kloostri 450. aasta-päeva pidustuste puhul külastas seda tollane Eesti peaminister Jaan Teemant.
Pärast Eesti vägivaldset liitmist Venemaaga 1940. aastal ei jõudnud kommunistid kloostrit sulgeda, sest peagi algas Suur Isamaasõda.
Pärast sõda aga jättis Stalin kloostrid ja kirikud puutumata vastavalt kokkuleppele teda sõja ajal toetanud vene õigeusu kirikuga.
Viimane katse Petseri kloostrit sulgeda tehti veel 1960. aastate alguses Nikita Hruštšovi ajal, kuid tollase sõjaveteranist kloostriülema head Moskva-sidemed päästsid mungad.
Eestiga on kloostril säilinud siiani side. Kloostri praegune juht isa Tihhon on korduvalt käinud teenimas Tartu õigeusu kirikus ning visiitidel Eestis. 1991. aasta märtsis andis Tartu ülikool kloostrile tagasi Tartus hoitud kloostri raamatukogu.
Kaks sünniaega
Petseri kloostril on justkui kaks sünniaega. Legendi järgi loetakse kloostri algust 14. sajandi lõpust, kui seal avastatud koobastesse asus elama vana munk, isa Mark. Ametlikult peetakse kloostri asutamisajaks 1473. aastat, kui seal avati koopasse raiutud Uspenski kirik, mis töötab siiani. Üldse on kloostris nüüdseks kaheksa eraldi kirikut, millest pidevalt toimuvad teenistused neljas.
Klooster on ümbritsetud kõrge müüriga nagu kindlus. See on seletatav sellega, et klooster asus palju sajandeid Vene tsaaririigi piiril ning seda üritati korduvalt vallutada.
Petseri kloostris on käinud mõlemad Venemaa presidendid – Boriss Jeltsin (1994. aastal) ja Vladimir Putin (2000. aastal). Vene õigeusu kiriku pea, Eesti päritolu Aleksius II külastas kloostrit viimati 1992. aastal.
Elasin koos palveränduritega
•• Päris kloostris mul Petseris elada ei lubatud. Ööbisin lähedal asuvas, kloostrile kuuluvas palverändurite võõrastemajas.
•• Õige nimi oleks olnud muidugi varjupaik. Tubades elavad kolm-neli inimest koos. Toas on voodid, üks laud, väike riiul, tool ja palvetamisenurk. Kõik. Väikses koridoris veel tualett. Ööbimiseks kõlbas küll.
•• Reeglid olid lihtsad. Kui toast väljusid viimasena, siis riputasid võtme n-ö administratsiooni majja konksu otsa. Kell 11 õhtul pandi väravad kinni. Süüa sai õhtul seal, mitte kloostris. Õhtusöögi algusest andis varjupaiga “boss” isa Vitali märku sellega, et kolkis suure mutrivõtmega vastu raudtorusid.
•• Varjupaigas oli veelgi lihtsam toit kui kloostris. Keedetud makaronid või puder, päevalilleõli, ketšup, leib ja tee. Organismi funktsioneerimiseks kõlbas küll.
Elanikud vahetusid minu toas nagu rongis. Ükskord saabus uus elanik kell viis hommikul. Laupäeva varahommikul saabus buss palveränduritega Valgevenest.
••Nelja öö jooksul jagasin tuba ristitegijaga Solovetsi saartelt (tema tegi 14-meetrise puuristi Moskva lähedale Butovosse, kus Stalin lasi tappa tuhandeid inimesi), kolm kuud tagasi vanglast vabanenud mehega (kes istus tapmise eest), 12-aastase poisiga Minskist (tema jäi meelde sellega, et tal polnud mobiiltelefoni, mille tõttu ta ei tõmmelnud kogu aeg) ning mehega Moskva oblastist (kes oli mitu nädalat pesemata).
•• Elamine on seal palveränduritele tasuta, aga selle eest peavad kõik kloostris tööd tegema. Sellepärast olin minagi pagarikojas ametis.
