Osakene ja osalised

2012. aasta kujunes oodatult Euroopa tuumauuringute keskuse (CERN) ja sealse suure hadronite põrgati (LHC) mitmetuhandepealise teadlaskonna otsitava ning väidetavalt osakestele massi garanteeriva superosakese, Higgsi osakese aastaks. Teateid tuli kui esimese ilmasõja läänerindelt – aegamisi, muutuseta, optimistlikke muidugimõista. Enamik asjatundjaid on veendunud, et uus osake leiti. Keegi pole aga andnud teada, kas see osake käitub korralikult, nii nagu temalt oodatakse.

Tagatipuks tuli aasta lõpul teateid, et täpsemate arvutuste põhjal on senitundmatul osakesel kaks erinevat massi. Katseid enam palju teha ei saa, sest 11. veebruaril on plaan LHC aastaks sulgeda. Tõsi, sulgemise plaani on juba paar aastat edasi lükatud. Parandamist ootab vähemalt tuhat vigast ühendust, et magnetid saaksid tekitada suurema tugevusega magnetvälja. LHC läheks 2015. aastal lõpuks käima plaanitud koguenergiaga 13 tera­elektronvolti. Siiani on see töötanud poole võimsusega.

Vaakumi energia

Kuna universum paisub järjest kiiremini, siis mida kauem me oma universumis elame, seda vähem me näeme. Kaugeimatest galaktikatest meieni jõudev nähtav valgus muutub üha pikema lainepikkusega kiirguseks, kuni lainepikkus ületab universumi mõõtmed ja me ei näe enam mitte midagi. See aeg jõuab kätte, kui universum saab praegusest umbes kümme korda vanemaks, 150 miljardi aasta vanuseks.

Meie Päike sureb juba viie miljardi aasta pärast, kuid kõige pikemaealised tähed võivad elada kaks triljonit aastat. Nende ümber võib küll elada mõistusega olendeid, kuid nende astronoomid ei näe enam universumit sellises rikkuses, nagu näeme meie. Nad ei näe ühtegi galaktikat ega saa mingeid tõendeid vaakumi energiast.

Meie universumi vaakumi energia on hiiglaslik, kuid piisavalt väike, et said tekkida galaktikad, tähed, planeedid, inimesed. Ameerika füüsikateoreetik ja teaduskirjanik Lawrence M. Krauss selgitab oma möödunud aastal ilmunud raamatus „Universum eimillestki” („A Universe from Nothing”), et energia olemasolu tühjas ruumis on avastus, mis muutis meie arusaama universumi tekkest ja tulevikust ning on täielikus vastavuses kvantmaailma eksperimentidega laboris. Tühi ruum on keeruline ruum: see loob ja lehvitab, sellest vupsab pidevalt välja ja sellesse kaob silmapilkselt virtuaalseid osakesi. Kui keegi ei jälgi, võib vaakumis juhtuda kõike – nagu poliitikas või avalikkussuheteski.

Eluiga sõltub keskkonnast

Max Plancki demograafiliste uuringute instituudi teadlane Oskar Burger ja tema kolleegid avaldasid detsembris oma töö tulemused, milles nad püüdsid leida nüüdisinimese Homo sapiens’i eluea pikenemise põhilisi põhjusi. Selleks et teada saada, miks inimene elab kaua, tuleb välja uurida, miks inimene sureb vanemana.

Inimese suremus on viimase nelja põlvkonna vältel vähenenud ja on nüüd noores eas 200 korda väiksem kui eelnevates põlvkondades. Burgeri uurimisrühm kasutas minevikupõlvkondade suremuse väljendamiseks andmeid nüüdsetest küttide-korilaste kogukondadest, kelle elukäik sarnaneb mineviku põlvede eluga. Nõnda said nad inimese suremuse languse asetada pikaaegse evolutsiooni konteksti. Tuli välja, et 30-aastastel küttidel-korilastel on sama suur tõenäosus surra kui 72-aastastel jaapanlastel. Keskmine küttide-korilaste suremus on lähedasem meie lähimatele sugulastele šimpansidele kui mõne tööstusriigi elanikele.

Autorid tegid julge sammu ja võrdlesid inimese eluea pikenemist äädikakärbse eluea pikenemisega, kui neid selleks tarbeks selektiivselt aretati. Nad leidsid, et inimese eluea pikenemise laadset ilmingut ei saavutatud ka nõndaviisi. Järeldus: suremus ei lange mitte niivõrd geenide muutumise tõttu, kuivõrd keskkonnatingimuste muutumise pärast.

Üks silmapilk on ajupuhkus

Võibolla pilgutate kogu selle jutu peale silmi? Suurepärane. Kuigi inimene pilgutab silma 15–20 korda minutis, 1200 korda tunnis või 28 800 korda päevas, ei tee üks lisapilgutus paha. Jaapani Osaka ülikooli teadlased on välja uurinud, miks me nii palju silmi pilgutame. Põhjus on lihtne: et anda ajule pisikenegi puhkus.

Kui meie aju pole keskendunud mingile ülesandele, tegutsevad ajus piirkonnad, mida tuntakse aju vaikeoleku võrgustikuna. Jälgides videofilmi vaatava 20 vabatahtliku aju, selgus, et kui video peatus, pilgutasid vaatajad tahtmatult silmi ja aju siirdus niiviisi vaike­olekusse, mis lubab ajul veidi puhata. Silmapilgutus ja ajupuhkus käivad käsikäes.

Head uut teadusaastat!



LÜHIDALT

Uusaastatervitus iidselt Marsilt

New Mexico ülikooli teadlane Carl Agee ja tema juhitav rühm avaldas 2013. aasta tervituse: veebiväljaandes Science Express annavad nad teada, et on teinud kindlaks uut liiki, Marsi koorest pärineva meteoriidi. 2,1 miljoni aasta vanuseks hinnatud meteoriit sisaldab teistest Marsi meteoriitidest suurusjärgu võrra enam vett ja sama palju makromolekulideks ühinenud süsinikku. Loode-Aafrikast leitud meteoriiditükk koosneb vulkaanilise laava jahtumisel moodustunud basaldist ja meenutab seetõttu Kuu pinnalt võetud kivimeid, kuid mitte teisi Marsi meteoriite. See on geokeemiliselt rikkaim seni leitud Marsi meteoriit.

Allikas: EurekAlert!



Suure aju hädad

Suurem aju teeb looma arukamaks, kuid sel on oma hind. Rootsi Uppsala ülikooli teadlane Niclas Kolm ja tema kolleegid õppisid akvaariumikalade gupide ajusid suuremaks kasvatama. Selleks valisid nad rühmast suurema ajuga kalu ja vaid mõne põlvkonna pärast sai võrrelda, kuidas käib suurte ja pisikeste ajudega gupide uim.

Suurema ajuga gupid õppisid paremini ära arvutestid. Kuid neil, eriti isastel, oli pisem sisikond ja nad said vähem järglasi kui pisema ajuga isendid. Allikas: AlphaGalileo



TSITAAT

Czesław Miłosz

poola kirjanik (1911–2004)

„Näib sedamoodi, et Looja, kelle eetilistes motiivides on inimesed õppinud kahtlema, juhindus eelkõige soovist, et oleks võimalikult huvitav ja lõbus.”



Vaakum ja mateeria Soome sillas

Sellest raamatust saab tiheda asjaosalise Kulle Raigi pilgu läbi teada Soome ja Eesti suhete ägeda muutumise kohta veerandsajandi tagusel ja hilisemal ajal. Siit näeb, kuidas keskkond määrab suhted ja kuidas võimuvaakum võib suhteid muuta. Teada saab, kuidas isikud teevad ajalugu ja kuidas keskkond neid mõjutab. Nii et Raigi raamatut võib meelemänguks võtta ka kui loodusloo õpiku näitelisa. Arvestades, et Raig on eesti keelde tõlkinud ja oma kirjastuses avaldanud mitmeid pseudoteadust paljastavaid Soome autorite raamatuid, võib tema lähenemist pidada seda asjakohasemaks.

„Pikk teekond lähedale”

Kulle Raig

K&K kirjastus 310 lk