Enam kui kolm kuud pärast 10. juuni üldvalimisi on Belgia endiselt valitsuseta. Põhjuseks poliitilised raskused, mis on nii tõsised, et üha mõeldavamaks muutub riigi lagunemine. Kui mitte nüüd, siis mida aeg edasi, seda tõenäolisemaks see saab. Belgias levinud nalja kohaselt on üha vähem neid, kes usuvad, et neil on antud ka surra Belgias.

Asjatundjad on ühel meelel selles, et nii halvad kui praegu pole flaamide ja valloonide suhted kunagi olnud. Ka varem on ette tulnud hõõrumisi, kuid praeguseks on esimest korda kujunenud olukord, kus kahe kogukonna poliitiline eliit ei suhtle omavahel.

Belgia on üldise hääleõiguse kehtestamisest saadik olnud jagatud poliitiliselt kaheks. Nii pole parlamendis ühtegi üleriigilist parteid – kõik on piirkondlikult kas Flandria või Valloonia erakonnad. Rahvuslikud jõujooned on ideoloogilistest tugevamad.

Flandria kristlike demokraatide juht Yves Leterme võitis valimised ning peaks seega saama riigi järgmiseks peaministriks, kuid tema suhted Valloonia kristlike demokraatidega ning kogu prantsuskeelse Belgia poliitikute ringkonnaga on nii teravad, et valitsusliitu pole tal õnnestunud moodustada.

Leterme on saanud tuntuks erilise halvakspanuga Valloonia suhtes, nii on ta demonstratiivselt Belgia hümni asemel laulnud Prantsuse “Marseljeesi”, nimetanud Belgia riiki “ajalooliseks juhuseks” ja osatanud kuningas Albert II kehva flaami keele oskust. Ka tõsisematel poliitilistel teemadel lahknevad tema arvamused valloonide liidrite omadest kardinaalselt. Eriti kehtib see eelarvepoliitika puhul: tugeva majandusega Flandrial on villand kiratseva, aegunud tööstuspiirkondi täis pikitud Valloonia rahastamisest.

Probleemi juured on muidugi sügavamal. Ajalooliselt domineeris 1830. aastal Hollandist lahku löönud katoliiklikus Belgias sealne prantsuskeelne vähemuskogukond. Massidemokraatia tõusuga lõid valloonid oma positsiooni kindlustamiseks poliitilised topeltstruktuurid, kuid see ei suutnud ära hoida võimu haaramist flaamide poolt. Viimastel aastakümnetel on peaminister alati olnud flaam. Ka igapäevaelus on toimunud irdumine, kumbki kogukond tõrjub teise keelt, omavaheline suhtlus kiratseb, üksteise lehti ei loeta.

Sakslased tahavad nime endale

Nüüd on olukord nii halb, et topeltstruktuuride poliitiline pankrot võib valloonid üldse kuivale jätta. Enamik neist on mõistetavatel põhjustel Belgia lagunemise vastu, seda pooldab vaid 20 protsenti. Flaamide seas on sama suhtarv viimastel andmetel ligi 50 protsenti.

Paradoksaalselt raskendab lagunemist kahe kogukonna tüli Brüsseli pärast. Ajalooliselt flaami linn Brüssel on praegu 70 protsendi ulatuses prantsuskeelne. Linnas asub ka EL-i peakorter ning õhus hõljub ideid talle eristaatuse andmiseks, kui Belgia peaks lakkama olemast.

2000-aastase ajalooga Belgia nimi ei pruugi samas aegade hämarusse kaduda. Riigi imeväikses saksa kogukonnas ei tekita Saksamaa rüppe naasmine suuremat entusiasmi ning Belgia sobiks neist paljude arvates piirkonna nimeks ka edaspidi.