President George W. Bush pidas 2001. aasta 11. septembri õhtul kõne, milles kuulutas terroristidele ja nende toetajatele sõja. Kuid kergem on deklareerida, kui ette võtta – esialgu puudus üldse ühine arusaam, kes ameeriklasi seekord ründas.

Juba 72 tundi pärast terrorirünnakut oli tuvastatud lennukites viibinud 19 araabia nimega isikut, kes arvati terroristideks. Kaks lennukites olnud araablast hinnati samas süütuks.

American-11 stjuardess jõu-dis maale edastada ka kaaperdajate istekohad: tema lennuki kaaperdasid egiptlane Muhammad Atta koos nelja saudiga. United-175 lennuki kaaperdasid kaks ühendemiraatlast ja kolm saudi. United-93 kaaperdasid üks liibanonlane ja kolm saudi. American-77 viis kaaperdajat olid kõik saudid. Osa terroriste oli varem just USA-s piloodiks õppinud, kuid pääsenud kahtlustustest.

Osama bin Laden oli kõige usutavam kandidaat, keda peeti tänapäeva kõige kohutavama terrorirünnaku korraldajaks.  Aastakümneid kestnud sõda Lähis-Idas on radikaliseerinud sealseid noori ja innukaid terroristiks hakkajaid voolas järjest bin Ladeni juurde. Seda teati läänes juba ligemale kümme aastat.

USA-vastast terrorirünnakut taunisid ka USA suurimad vaenlased – sealhulgas rühmitus Hizbollah. Kuid rünnakut kiitis Iraagi ametlik meedia. Kohe tekkis USA-s terve koolkond, kes leidis, et nüüd on aeg minna kukutama Iraagi diktaatorit Saddam Husseini, kes oli 1991. aastal eksikombel võimule unustatud. Kuid nemad pidid veel poolteist aastat ootama. Lennukikaaperdajate hulgas polnud ühtki iraaklast.

Esiterroristi staarilend – bin Laden tunnistas üles

Osama bin Ladeni rajatud terroristidevõrgustik al-Qaida (e k Vundament) oli kolm aastat varem külvanud surma USA Kenya ja Tansaania saatkonnas. Just tema oli 1998. aastal kuulutanud ameeriklastele avaliku sõja.

Ja unustada ei tasu sedagi, et bin Laden on väljaõppelt ehitus-insener. Maailma kaubanduskeskus on islamimaade äärmuslaste jaoks sümboliseerinud juutide finantsvõimu ja 1993. aastal korraldas Egiptuse rühmitus Jamaa al-Islamiyya sinna ka esimese terrorirünnaku.

Ometi väitis bin Laden oktoobris 2001 Pakistani ajalehele Ummat antud intervjuus, et tal ei olnud 11. septembriga mingit pistmist. “Muslimina teen ma oma parima, et vältida valetamist,” teatas ta siis. Ühtlasi vallandas bin Laden rohkesti vandenõuteooriaid, mis seni ka USA-s poolehoidjaid leiavad, süüdistades rünnakus hoopis Iisraeli ning luureteenistusi. Süüdlasi peaks USA otsima omaenda süsteemist, väitis ta.

Detsembris 2001 oli olukord teine. Taliban oli kukutatud ja bin Laden nagu maa alla kadunud. Ilmus millalgi novembris Afganistanis tehtud videosalvestis, milles ta vestles kohaliku ‰eigiga. “Me kalkuleerisime ette vaenlase ohvrite hulka, arvestades hukkujate asukohta tornis. Me arvestasime, et tabamuse saavad kolm või neli korrust. Ma olin veel kõigist optimistlikum. Tänu oma sellealasele kogemusele arvasin ma, et lennukikütuse leek sulataks hoone teraskonstruktsiooni ning kokkupõrkekohast kõrgemal olevad korrused variseksid kokku. See oli enim, mida me lootsime,” kinnitas bin Laden seekord.

1. vaatus – Kabul


Bin Laden oli leidnud varjupaiga Afganistanis. Järgnevatel nädalatel mõtles Taliban tõeliselt bin Ladeni minema kihutamisele, kuid üksmeelt ei leitudki. USA otsustas kukutada Afganistanis just Talibani võimu, arvates, et sel juhul laheneb bin Ladeni probleem iseenesest. Oletus oli vale.

USA otsustas kukutada Talibani, pommitades Afganistani ja üritades sõdida seal kohalike kätega. Sõjapealike lõdvalt koos püsiv Põhjaallianss osutus parimaks liitlaseks, kuigi tegemist ei olnud just usaldatavate sõpradega. Talibani vastupanu murdus, hetkeks tundus lausa, et Kabulis võimult lahkumine tähendas rühmituse lõppu. See oletus oli ennatlik.

Talibani juht mulla Omar peitus mägedesse. Mägine ala, mis võimaldas afgaanidel minema peksta Briti ja Vene koloniaalvõimud ning Nõukogude okupatsiooniväe, pakkus ka nüüd võimalust end edukalt varjata. USA vaenlasi on mägedes teisigi – mõjukamatest peitu pugejatest tuleb mainida ekspeaminister Gulbuddin Hikmatyari. Kuid sel hetkel tegutses bin Laden juba ammu iseseisvalt.

USA väed läksid kohalike võitlejatega bin Ladenit Tora Bora koobastikust püüdma. Ikka veel ei tahtnud USA oma sõdureid maale tuua, kuid pommirahest ei olnud kasu. Osama bin Laden kadus nagu tina tuhka. Hiljem on üritatud kaardile kanda ka tema põgenemisteekonda – kitsaid mägiradu pidi üle piiri Pakistani ja siis arvatavasti Afganistani tagasi.

Möödunud on viis aastat, Taliban kogub uuesti jõudu ja Osama bin Laden varjab end endiselt, saates maailmale läkitusi. Afganistanis on võimul USA liitlased, kuid ka neist pole bin Ladeni tabamiseks abi.

Praegu sõdib Pakistan oma Afganistani piiril mägihõimudega. Jõuti juba teatada kõrge alqaidalase tabamisest, kuid see jutt oli vale. Ometi peab al-Qaida endiselt maailmaga sidet just Pakistani kaudu.

2. vaatus – Iraak

Terrorismivastase sõja suurimaks altminekuks tuleb pidada Iraagi sõda. Aprillis 2003 Saddam Hussein küll kukutati ja saadi hiljem ka kätte ning anti kohtu alla. Kuid sõda hävitas president Bushi usaldusväärsuse. Massihävitusrelvi Iraagist ei leitud – osutus, et luureinfot oli kasutatud terve maailma eksitamiseks, kuid terroristide tabamiseks polnud sellest mingit kasu.

Iraagis tekkis USA okupatsiooniga hoopis uus probleem. Terroristide liikumiavabadus suurenes, kuna kohalik vastupanuliikumine otsustas teha ameeriklaste ja liitlaste elu põrguks. Pole isegi võimalik selgelt eristada, kas rünnakuid korraldavad Saddam Husseini või bin Ladeni toetajad. Kuid Iraagi vägivald on seni vaid paaril korral kandunud üle piiri. Ka suutsid ameeriklased tappa kohaliku al-Qaida ninameheks tõusnud Abu Musab al-Zarqawi.

3. vaatus – Iisrael ja naabrid

Islamimaailma lääne- ja ennekõike USA-vastasust on aastakümneid toitnud Lähis-Ida kriis.

2001. aastal, kui USA läks Afganistani sõtta, nägi Valge Maja kõvasti vaeva, et hoida Iisraeli astumast omapoolseid samme. Tuhandeid inimesi hukkus Iisraelis ja selle okupeeritud aladel peetud Intifada lahingutes, enamik neist Iisraeli armee, väiksem osa terroristide käe läbi.

Arafati põrmustamisega valmistas Iisrael paraku pinnast terroristliku Hamasi valimisvõiduks. Liibanonis võidutsenud Hizbollah ei suutnud aga kiusatusele vastu panna ja ründas uuesti.


4. vaatus – Guantanamo

Osa Afganistani sõjas võetud vange toimetati juba 2002. aastal Kuubal asuvasse USA Guantanamo (hüüdnimega ka Gitmo) mereväebaasi. Ülekuulamistega, mis kohati võtsid piinamise mõõdu, loodeti saada jälile al-Qaida tegevusele. Praegu tunnistab ka USA, et luure keskagentuur hoidis vange välismaal, meedia teab, et neid on kolmandates riikides piinatud. Al-Qaida juhtimisstruktuuri kohta on sel moel hangitud mõningaid viiteid, kuid mitte piisavalt, et rühmitusest jagu saada.

Küll on USA-l olnud rohkem edu järgmise tasandiga võitlemisel: tähtsuselt kolmandaks meheks peetud Muhammad Atif hukkus 2001. aastal Afganistanis, tema koha üle võtnud Abu Zubaydah langes 2002. aastal Pakistanis raskesti haavatuna ameeriklaste kätte, nagu ka tema järeltulijaks peetud Khalid Shaikh Muhammad 2003. aastal.

Probleemiks on see, et al-Qaidas ilmselt ei toimi kindlat käsuliini, pigem tuleb sealt isehakanud terroristidele julgustavaid signaale.