Tiibetis vallandunud rahutused olid segased, täit pilti meil ei ole
Aga tuleme sellest sinofoobia deliiriumist värske õhu kätte. See, mis Lhasas toimus, ei olnud kaugeltki pelgalt vabaduse nimel võitlevate pühade munkade marss, vaid väga selgelt kontrolli alt väljunud üleüldine stiihiline mäss. Mungad protestisid templite lähedal ega astunud marodööritsevate jõukude ridadesse. Kui tänaval liigub hordide kaupa laamendajaid ja lõhkujaid, siis ei saa neid pidada vabaduse ja demokraatia eest võitlejaiks, kui isegi karjutakse midagi dalai-laama toetuseks.
Lugedes netis foorumitest ja blogidest kohal olevate välismaalaste postitusi, siis tuleb väga selgelt esile, et just sellised sündmused Lhasas aset leidsidki. Muu hulgas rüüstati selliseid kohti nagu panku ja isegi juveeliärisid. Kas selleks, et vabas Tiibetis maiseid väärtusi nautida? Mingit organiseeritud protestiliikumist ei olnud. Ei olnud isegi selget sõnumit, vaid karjuti mitmeid loosungeid.
Tiibetlaste rünnakud
Inimesed jah hukkusid Lhasas ja mõnel pool mujal, kuid meil ei ole tegelikult täit pilti sellest, kuidas nad hukkusid. Kes õieti hukkusid? Tiibetlased ründasid nii hanisid (põhiline hiinlaste rahvus) ja huisid (Hiina moslemid) ning viimati mainitute üks mošee põletati lausa maha.
Samuti põrkas Hiina sõjavägi kokku tiibetlastega. Pole piisavalt pealtnägijaid, kes kinnitaks, et Hiina sõjavägi avas tule ja tappis hulgaliselt tiibetlasi. Selliseid kinnitusi ei ole. Ja Lhasas olevad välisüliõpilased, kes on ise asju näinud ja kohal kuulnud, pole mitte midagi sellist ka öelnud. Tiibeti eksiilvalitsus võib ju öelda, kui palju hukkus, aga see ei tähenda, et need on kindlad andmed.
Kui Tiibet ühel päeval ka iseseisvaks saab, unustatakse sellised marodöörid kohe ja riiki valitsetaks endiselt nii, et suurele osale elanikkonnast rikkus ega erilised õigused kohale ei jõua. See on toimunud mitmes vähearenenud ühiskonnas üle maailma. Pealegi, kas nood märatsejad üldse teavad, mis demokraatia on ja kuidas sellega riiki valitseda. Arvestades Hiina üldist olukorda, siis on see väga küsitav.
Kolmapäeval sain Pekingis ühelt Itaalia ajakirjanikult teada, et Lhasas õppivad itaallased on suurelt jaolt koju läinud, ning küsisin, miks. Ta ütles, et kardetakse tiibetlaste rünnakuid. See ei ole mingi Xinhua uudislõik, vaid kohapealt pärit kogemus. Sääraseid jutte olen netist ka enne lugenud.
Lugesin siiski netifoorumist, et Lhasas liigub endiselt välismaalasi ringi ning kuna olukord stabiliseerub, siis tõenäoliselt kõik välismaalased sealt ei lahku. Seda kinnitas ka Tiibeti kuberner, kes ütles, et välismaalased võivad jääda, aga uusi sisse praegu ei lasta. Aga kas ka mitte Venemaa piiril ei tugevdatud aprillimässu ajal kontrolli? Kõik need protsessid on arusaadavad.
Seega Tiibetis hukkus inimesi ja tõenäoliselt hukkus neid ka Hiina politsei käe läbi, kuid mis olukord seal rüseluse ajal valitses, on raske öelda. Näiteks isegi üks välismaalane kirjutas, et kui tänaval läks laamendamiseks, siis peitis ta end hostelisse ja pani asjad enesekaitseks valmis. Ühesõnaga, kui keegi ikka su majja või ärisse tungib, siis hakkaks vastu. Eriti sellises pingelises olukorras, kus pole ju millegi üle läbirääkida.
Käsk mitte tulistada
Teades veel Hiina sõjaväelaste üldist distsipliini ja mässudega toimetulemise oskust, siis julgen oletada, et nii mõnelgi ütleb seal närv üles ja eks ta äigaks mõnele mässajale ära küll. Aga see pole enam keskvalitsuse otsene viga, sest nagu ajaleht International Herald Tribune kirjutas, Hiina sõjaväele oli antud käsk mitte tulistada.
Ei maksa kogu Tiibetit ja tiibetlasi enda huvides ja eesmärkidel ära kasutada. Eriti kogu probleemi olümpiaboikoti vankri ette lükata.
Selge, Hiinas on probleeme ja Hiinale tuleb neid meelde tuletada, kuid hakata hüsteeriliselt rääkima puna-Hiinast (Eestis teatakse, mis selle tegelik tähendus on) ning genotsiidiolüm-piast, on selge liialdus.
Elades Hiinas, lugedes lehti ja tunnetades Hiina psüühet, julgen kõigile kinnitada, et boikottimisest ei sünni absoluutselt mingisugust kasu, vaid kuhjaga probleeme. Aga ega boikottimist ei tulegi.
Autonoomia, aga mitte iseseisvus
•• Ma toetan Tiibetile täieliku kultuurautonoomia andmist, soovitust kaotada munkade kvoodisüsteem ja lasta kloostrites olla ka munkadel, kes ei ole keskvalitsusega ühte meelt. Aga tänapäeva poliitilises keskkonnas ei poolda ma Tiibeti iseseisvumist, sest see on puhas lääne projekt.
•• Vaadake kaarti ja mõelge vaid, kui ahvatleva koha peal Tiibet asub – keset Aasiat, Hiina ja India vahel ning mitte kaugel Venemaa mõjusfääris olevast Kesk-Aasiast.
•• Pange detailid kokku, unustage lobitöö ja mõlema poole propaganda ning asjad hakkavad vähe teistmoodi paistma. Ma saan aru, et raske on seda kõike aktsepteerida, sest kui Hiinas surutakse mässud maha, siis on see paljude arvates kommunistliku reÏiimi tulem, aga mitte sisejulgeoleku tagamine.
•• Jah, budism on viimastel aastatel läänes väga hästi müünud ning inimestel on ettekujutus budismist kui helluse ja headuse sümbolist. Aga tutvuge Sri Lanka või Lõuna-Tai olukorraga.
Olulisemad hetked Hiina-Tiibeti suhetes
Hiina sõjavägi Tiibetisse,
vabadussõja nurjumine
•• 1950 oktoober – aasta pärast Mao Zedongi juhitud kommunistide võitu Hiina kodusõjas ja Hiina Rahvavabariigi asutamist marsivad rahvavabastusarmee üksused Tiibetisse.
•• 1954 september – Mao Zedong kohtub dalai-laamaga.
•• 1959 märts – tiibetlased alustavad ülestõusu, milles tuhanded neist kaotavad elu. Dalai-laama põgeneb Indiasse koos 80 000 tiibetlasega. Ta moodustab Dharamsalas eksiilvalitsuse, mida riigid siiski ei tunnusta.
•• 1965 – Tiibeti autonoomse piirkonna ametlik moodustamine
•• 1966 – algab Hiina kultuurirevolutsioon. Tiibetis suletakse kloostreid, purustatakse budistlikke kujusid ning sunnitakse munkasid ja nunnasid ilmalikku ellu astuma.
•• 1972 – USA presidendi Richard Nixoni Hiina-visiit tähendas ühtlasi seda, et CIA lõpetas programmi, millega treeniti tiibetlasi, kes pidasid Tiibetis Hiina armee vastu vabadussõda.
•• 1979 – Hiina liidri Deng Xiaopingi kutsel külastab Hiinat dalai-laama vend Gyalo Thondup. Avalikult sellest ei teatata.
Rahutused ja sõjaseisukord,
uute laamade leidmine
•• 1989 märts – pärast päevi kestnud rahutusi kehtestatakse Lhasas sõjaseisukord. Rahutused puhkesid pärast 10. pantšen-laama surma jaanuaris. Pantšen-laama on tähtsuselt teine tegelane Tiibeti budismis pärast dalai-laamat.
•• 1989 oktoober – dalai-laama saab Nobeli rahupreemia.
•• 1990 mai – Lhasas tühistatakse sõjaseisukord. Dalai-laama juhitud eksiilvalitsus läheb laiali, rajamaks teed demokraatiale. 1991. aastaks kuulutatakse välja valimised.
•• 1993 august – dalai-laama ütleb pressikonverentsil, et võitleb Tiibeti poliitilise autonoomia, aga mitte iseseisvuse eest.
•• 1994 – dalai-laama katkestab dialoogi Hiina võimudega, kuna mingit edu pole saavutatud.
•• 1995 mai – dalai-laama kuulutab kuueaastase Gedhun Choekyi Nyima kuue aasta eest surnud pantšen-laama reinkarnatsiooniks.
•• 1995 detsember – Indias elavad tiibetlased protestivad Pekingi otsuse peale kuulutada 11. pantšen-laamaks Gyaincain Norbu.
•• 1996 juuni – dalai-laama nimetab pärast valimisi ametisse uue eksiilvalitsuse.
Nõustumine omavalitsusega,
hiinlaste sissevool
•• 1999 märts – Hiina teatab, et uksed dalai-laamale on valla, kui ta loobub Tiibeti iseseisvuse eest võitlemisest ja tunnistab Tiibetit Hiina lahutamatu osana.
•• 1999 detsember – dalai-laama ütleb, et tiibetlased rahulduvad omavalitsusega, kuid süüdistab Hiina võime kultuurilises genotsiidis.
•• 2000 jaanuar – paljude tiibetlaste poolt 17. karmapa-laamaks peetav Ogyen Trinley Dorje põgeneb üle Himaalaja Hiinast Indiasse, saades seal kokku dalai-laamaga. Karmapa on tähtsuselt kolmas laama.
•• 2006 juuli – Hiina avab Qinghai-Tiibeti raudtee ja kuulutab, et see aitab Tiibetit moderniseerida ja arendada. Paljud tiibetlased kurdavad, et raudtee hoogustab hiinlaste sissevoolu ja on ohuks kõrgmäestiku haprale loodusele.
•• 2008 märts – eksiilvalitsuse andmeil saab Hiina-vastastes rahutustes Tiibetis surma ligi sada inimest. Tiibeti kuberner teatab, et hukkunuid on 13 ja need on hani hiinlased, kelle tiibetlastest märatsejad tapsid. Rahutused levivad muudesse Hiina provintsidesse, kus elavad tiibetlased.
Allikas: Reuters
