Viimaste suhtes jäi messer Marco siiski skeptiliseks. “Need, kes usuvad, et Indiast tuuaksegi kääbus-inimesi, on kõvasti petta saanud,” seisab ta reiside raamatus. Marco sõnul valmistati kääbuseid tillukest kasvu ahvitõust, kelle koon on väga inimnäo moodi.

Väike varajane inimene

Nüüd on teadlased avastanud, et sealkandis elasid kunagi tõe-poolest kääbusinimesed. Tõsi küll, avastatud ja kääbikuks ristitud inimene ei elanud mitte 700, vaid üle 10 000 aasta eest.

Teadusmaailmas suuri laineid löönud avastus tehti Indoneesias Florese saarel asuvas Liang Bua paekivikoopas. Et sealkandis oli kaevatud 20 aastat ja avastatud jälgi moodsa inimese eellastest, arvati esialgu, et tegemist on lapse koljuga. Kuid hammastest selgus, et see inimene oli elanud vähemalt 20-aastaseks. Seejärel leiti ka naise luustik, mis oli küll pudrutaoliseks muutunud. Ometi suudeti määrata, et naine oli elanud ja tegutsenud 18 000–13 000 aasta eest. Ja et tegu on just inimese, mitte aga näiteks australopiteegi lähema sugulasega, näitab Florese kääbiku ühe avastaja, Austraalia teadlase Peter Browni sõnul tema kolju näopool, mis meenutab enam inimliiki kui australopiteeki.

Tööriistade mõistatus

Kas keegi meist mahuks keskaegse rüütli raudrüüsse või Peeter Suure voodisse? Nüüdisinimene on viimaste sajanditega pidevalt pikenenud. Viimase 40 aastaga on näiteks USA elanik kasvanud keskmiselt tolli jagu pikemaks. Kuid nii pole see alati olnud. Florese inimest ei saa pidada lihtsalt aktseleratsiooniajastu eelseks inimeseks. Või mingiks kääbuseks tavakasvuga kaaslaste seas. Sest kääbuste aju maht on sama mis tavakasvuga inimestel. Florese inimese aju aga oli üle kolme korra pisem kui samal ajal alanud Homo erectus’e ehk püstise inimese aju. Ja püstine inimene oli üldjoontes sama pikk kui moodne inimene.

Ometi leiti samast paigast ka sama ajastu tööriistu, millest mõned kivikidad, -terad ja -konksud on üsna keerulised. See näib kummutavad antropoloogide põhidogma, mille kohaselt töövahendite keerukamaks minek käis ühte sammu inimese ajumahu kasvuga. Kuid osa teadlasi siiski kahtleb, kas leitud tööriistad just kääbikutele kuulusid. Inimese põlvnemist geneetiliste meetoditega uuriv Eesti TA akadeemik Richard Villems kinnitab, et mitmed professionaalsed kommenteerijad pole nõus sellega, et Florese inimene need riistad valmistas. Neid võis teha suure ajumahuga moodne inimene. “Anatoomiliselt moodne inimene oli juba kümneid tuhandeid aastaid elanud nii Sunda saartel kui ka Indoneesias sel ajal, kui Homo floresiensis veel ringi jooksis,” ütleb ta.

Loodus sundis pisemaks

Teine üllatus on, et too Florese inimene võis kokku puutuda ka arhailise Homo sapiens’iga, kes elas neis paikades 55 000–35 000 aasta eest.

Kuidas pisike inimene tekkis? Oli see kõrvalekalle keskmisest? “Pügmeed ja “looduslikud” inimkääbused pole ju palju suuremad, kuid aju on neil pea sama mahuga kui meil,” ütleb Villems ja lisab, et teised taandarenenud imetajad – nagu kääbuselevandid – on proportsionaalsed, mis tähendab, et ka nende aju on vastavalt pisem. “Viimase 40 miljoni aasta jooksul on imetajate aju kõigis taksonites oluliselt suuremaks kasvanud,” lisab ta.

Florese inimene võis tekkida, kuna elas väga pikka aega eraldatult Saaremaast vaid viis korda suuremal saarel – nii nagu endeemsed liigid ikka tekivad. Toidupuudusel jäävad isendid üha väiksemaks. Nii näiteks elas Florese saarel kääbikuga samal ajal elevandi tilluke sugulane. Keda kääbikud küttisid.

Kindel on, et varajased inimesed hargnesid enamatesse vormidesse, kui siiani arvati. Ka kaks korda pisema keha ja kolm korda pisema ajuga sai inimene miljon aastat hakkama.

Ajal, mil taandus mandrijää Eesti aladelt, kadus kääbik Florese saarelt. Oli see äkiline looduskatastroof või kliimamuutusest põhjustatud näljahäda, mis ta minema pühkis?

Järele jäi vaid mõni sültjas luustik, mille avastaja Peter Brown ei usu, et Florese inimene oleks andnud panuse meie genoomi. “Ma ei näe võimalust, et neil oli pistmist Homo erectus’ega,” ütles ta ajakirjale Scientific American.