Tõeline pähkel: dalai-laama otsib tiibetlastele uut ja väärilist juhti
Tiibet käärib. Märtsis tõstsid Hiina võimud sealsest Kirti kloostrist vägisi tänavale 355 munka, protestiva rahva hajutamise käigus olevat surma saanud kaks inimest. Tiibetile vabaduse nõudmine on siiani eluohtlik. Pärast 2008. aasta protestilainet on seni kadunud ligemale tuhat inimest. Enamik neist on poliitvangidena trellide taga, vähemalt seitse toonast meeleavaldajat aga hukatud.
Piiri taga, India poolel Tiibeti eksiilpealinnaks kujunenud Dharamsalas jätkuvad aga reformid. Kodutiibetlaste 2008. aasta meeleavalduste vägivaldsusest muserdatud 14. dalai-laama Tenzin Gyatso on korduvalt mõista andnud, et kavatseb poliitilise juhtimise maha panna. Vägivaldsus elustiilina on budistidele talumatu, aga Hiina võimu all elavad tiibetlased paraku enam vägivallatut vabaduseteed ei leia. Dalai-laamat riivas 2008. aastal eriti see, et tema üleskutsed rahuneda ei leidnud Lhasas enam kuuljaid.
Pole isade maal käinud
Kolmapäeval teatas ta, et uueks eksiilvalitsuse peaministriks Indias saab Lobsang Sangay. Seda Harvardi haridusega õigusteadlast toetas valimistel ligi 55 protsenti eksiilis elavaid tiibetlasi. Kuigi Sangayl on kõik väljavaated ülemaailmset mõju saavutada, on eksiilpeaminister (tiibetipärase tiitliga kalon tripa) siiski kodutiibetlastele tundmatu. Ta esindab juba Indias sündinud põlvkonda, kes ei ole isade maal käinudki.
Kahtlemata ei omanda ükski muu Tiibeti liider piisavat mõjujõudu, kuni dalai-laama elab. Dalai-laama on küll juba 75-aastane ja ilmselgelt tajub oma kaduvust. Kui ta peaks surema, on karta segast üleminekuperioodi, sest uue dalai-laama reinkarnatsiooni leidmine ja üles kasvatamine nõuab aastaid. Enam-vähem kõik mõjukamad Tiibeti usujuhid, kes traditsiooniliselt dalai-laama koolitamises osalevad, elavad Indias, kuid järgmist dalai-laamat peaks otsima siiski Tiibeti alalt.
Niisiis on juba ette näha, et dalai-laama surma järel kujuneb „maailma katusel” asuva Tiibeti mõjukamaks liidriks mitte eksiilvalitsuse juht, vaid hoopis Kagjütpa budismikoolkonna juht 17. karmapa Ogyen Trinley Dorje (25). Ent tüli on majas: karmapa tiitlile pretendeerib praegu kaks isikut.
Intriige on Tiibeti poliitikas küllalt, kuigi budistlik maailmapilt tunnistabki erinevaid tõdesid. Vanima Tiibeti budismikoolkonna Ningmapa („vanad”, tekkinud 8. sajandil) juht Trulshik Rinpoche küll poliitilisele mõjule ei pretendeeri ja resideerib Nepalis. Kolmanda koolkonna, 11. sajandil tekkinud Sakjapa („hall muld”) juht on 41. sakya trizin Ngawang Kunga, kes 1959. aastast elab Indias, temagi eelistab pigem tegelda vaimse valdkonnaga.
10. sajandil tekkinud teise, Kagjütpa („suuline päritolu”) koolkonna eesotsas on aga karmapa. 1985. aastal sündinud Ogyen Trinley Dorje põgenes Tiibetist Sikkimisse 1999. aastal. Teda tunnustavad karmapana kolm ülejäänud koolkonda, dalai-laama ja isegi Hiina. Kagyupa koolkonna enda „troonihoidja” sharmapa Mipham Chokyi Lodro tõstis seevastu konkureerivaks karmapaks Trinley Thaye Dorje (27), kes 1994. aastal samuti põgenes Tiibetist Indiasse.
Poliitiline juht
Gelukpa („vooruse tee”) on noorim, kuid mõjukaim, 15. sajandil tekkinud koolkond, mis peab end oma rajaja Tsongkhapa õpilasteks. Koolkonna vaimne juht on 102. ganden tripa Thubten Nyima Lungtok Tenzin Norbu, kes on ameti saanud määramise, mitte reinkarnatsiooni teel. Gelukpa alla kuuluvad ka kolm tähtsaimat ümbersünniga edasi kanduvat tiitlit: dalai-laamad, panchen-laamad ja Mongoolia bogdogegeenid.
Dalai-laamad on 17. sajandist alates olnud kogu Tiibeti poliitilised juhid. Kui 1935. aastal sündinud Tenzin Gyatso leiti ja neljandast eluaastast peale 14. dalai-laamaks kasvatati, oli Tiibet iseseisev. Ta jäi selle riigipeaks ka pärast Hiina okupatsioonivägede saabumist 1950. aastal, ent 1959. aastal põgenes koos 80 000 kaasmaalasega Assamisse.
10. panchen-laama jäi aga Hiina poolele ja etendas esialgu Lhasas marionettriigipea rolli, hiljem jäi tagaplaanile. Tema surm 1989. aastal avas teise seniajani kestva reinkarnatsioonitüli.
Dalai-laama on uue panchen-laamana tunnustanud 1989. aastal sündinud Gedhun Choekyi Nyimat, kes kadus kohe Hiina vanglavõrgustikku. Hiina pakub vastu „oma” panchen-laamat: 1990. aastal kahe kommunisti lapsena sündinud Gyaltsen Norbut.
Gelukpa koolkonda esindab ka Mongoolia vaimne juht bogdogegeen Jampal Namdol Chokye Gyaltsen, kes on eluaeg viibinud pagulasena algul Tiibetis ja hiljem Dharamsalas. Mullu anti talle lõpuks ka Mongoolia kodakondsus, kuid eelkäijatega võrreldavat poliitilist mõju Mongoolia liidrina pole ta suutnud taastada.
Dalai-laamade ülemvõim kehtestati Tiibetis 17. sajandil just mongoli vägede abiga. Toona likvideeriti ka viies kohaliku budismi koolkond Jonangpa (tekkinud 13. sajandil), mis tekitab dalai-laamadele tänapäevani süümepiinu.
Alates 1959. aastast miljon hukkunut
•• Kõik poliitilise ja vaimse liidri otsingud kahvatuvad julmuse ees, mida peavad taluma Hiina okupatsiooni alla jäänud enam kui viis miljonit tiibetlast. Välistiibetlaste arvestuste järgi on Tiibeti vabaduse eest peetavas võitluses viimase 60 aastaga surma saanud juba 1,2 miljonit inimest.
•• Hiina „suur hüpe edasi” 1959–1962 tõi Tiibetisse näljahäda ning „kultuurirevolutsioon” 1966–1976 terve ühiskonnakorralduse, eriti kloostrite purustamise. Järgnenud aastad on võimendanud hani rahvusest inimeste sisserännet. Peking on surunud maha tiibetlaste 1960. ja 1970. aastate vastupanuvõitluse ning 1989. aasta rahvusliku taasärkamise ja 2008. aasta protestilaine. Viimasel kahel korral on repressioone juhtinud praegune kogu Hiina parteijuht Hu Jintao isiklikult.
•• Ametlik statistika seda ei tunnista, kuid eksiiltiibetlaste andmeil olevat tiibetlased oma aladel juba vähemusse jäänud. Kloostreid on küll lubatud taastada, kuid kogu vaimne tegevus on allutatud kommunistliku partei kontrollile.
•• Xizangiks nimetatud Tiibeti „autonoomse piirkonna” parteiboss on hani rahvusest Zhang Qingli, üksnes sealne valitsusjuht on tiibetlane.
