Indeks on siiski 2008. aasta tipphetkest 38 protsendi võrra madalam ning FAO hinnangul on praegune ja tollane olukord erinevad. Siis ajasid hindu üles kallis nafta ja hoogsalt suurenenud nõudlus biokütuste järele, mis tõi kaasa maailma toiduvarude kahanemise madalaimale tasemele 1982. aastast saadik. Nüüd on aga FAO teada toiduvarusid märksa enam, ja kuigi näiteks teraviljatoodang sel aastal on ülemaailmselt vähenenud, kujuneb kogusaak eeldatavalt siiski kõigi aegade kolmandaks.

Sellegipoolest hinnad tõusevad ja osaliselt peab FAO selle põhjuseks ka põuda ja viljaikaldust Venemaal, mis viis tõusule eelkõige nisu hinna maailmaturul, sest Venemaa peatas vilja ekspordi. Seda olukorras, kus Venemaa oli seni maailma kolmas suurim nisueksportija. Teravilja kogutoodang Venemaal ulatus mullu 97 miljoni tonnini, sellest eksporditi veerand. Sel aastal ennustatakse toodanguks vaid 60–65 miljonit tonni, kusjuures Venemaa sisevajadus on ligi 80 miljonit tonni. Neljapäeval teatas peaminister Vladimir Putin, et ekspordikeeld võidakse tühistada alles pärast järgmise aasta saagi selgumist.

Kuigi sellegi aasta saak ei ole veel kogutud, on Venemaal hakanud kiiresti kerkima nisujahu, kuid eriti tatra hind. Kui kuumalaineaegsetele suurpõlengutele reageerisid võimud mõnevõrra aeglaselt, siis nüüd on haaratud härjal sarvist kärmemalt ja kõige kõrgemal tasemel, iseasi kas just kõige mõistlikumal moel. Igatahes leidis president Dmitri Medvedev, et venelaste üht lemmiktoiduainet tatart ajavad kallimaks spekulandid.

„Spekulandid tuleb kinni püüda,” ütles Medvedev. „Mingeid objektiivseid põhjusi praeguseks toiduainete hindade muutuseks ei ole. Valitsus ja kohalikud juhid peavad hoidma olukorda kontrolli all. Kui olukord muutub, langetan ma otsuse, kindlustamaks kodanikele kvaliteetse ja kättesaadava toidu,” lubas riigipea. Ta teab selgitada ka seda, kuidas tatar nii kalliks on läinud: „Inimesed ostavad tatart hulgiladudest suurte kottidega, topivad oma autod neid täis ja müüvad need siis väikepoodidele või turukaupmeestele.”

Maailma viljapank

Eks aeg näitab, kuivõrd õnnestub Vene võimudel ohjeldada toiduinflatsiooni Nõukogude aja kombel mittetöist tulu teenivaid spekulante jahtides. Spekulantide süüd võib aga üleilmses toiduainete hinnatõusus leida küll. Seda siis, kui spekulantideks nimetada neid börsimaaklereid ja investeerimisspetse, kes kauplevad eelkõige teraviljaga, ja veelgi enam – mitte reaalse viljaga, vaid oletatava saagi tulevikuhinna peale mängides, kasutades nisu, riisi, maisi jne derivatiive üksnes investeeringuna. Seega ei mõjuta hinda enam lihtsalt pakkumise ja nõudluse vahekord ning kujuneb olukord, millele on ka FAO viidanud: saak tuleb suur, varusid on, aga hinnad kerkivad.

Ajakirjas Spiegel sõna võtnud majandusteadlase Joachim von Brauni meelest hakkasid asjalood selles – ehk spekulatiivse toiduaineturu – suunas liikuma umbes 2004. aastal, mil oli toimunud rahvusvaheliste finantsturgude deregulatsioon. Kui varem oli finantsurgudel ja põllumajandusturgudel vähe ühist, siis nüüd hakkasid nad segunema. Tagajärg ilmnes esimest korda 2008. aasta kriisis.

Kriisi ja selle põhjusi kirjeldas tuntud kolumnist Johann Hari ajalehes Independent. Nimelt hakkasid toiduained kogu maailmas äkitselt ja kiiresti kallinema 2006. aasta lõpus. Aastaga oli nisu 80 protsenti, mais 90 protsenti ja riis koguni 320 protsenti kallim. Ühtäkki aga langesid hinnad 2008. aasta kevadel enam-vähem endisele tasemele tagasi.

Mis juhtus? Hari väitel oli skeem järgmine. Millalgi 2006. aastal otsustasid ohtu haistvad finantsspekulandid (ehk siis investeerimisfondid ja -pangad) lahkuda kokku varisema hakkavalt USA kinnisvaraturult. Nad leidsid, et toiduainete hinnad peaksid püsima või pigem isegi kasvama ka kriisiajal ning paigutasid oma raha tulevikutehingutesse toiduainetega.

Kui toiduainete tegelik pakkumine ja nõudlus jäi enam-vähem samaks, siis toiduainetele tuginevate derivaatide pakkumine ja nõudlus suurenes järsult, tähendadeski hinnatõusu. Mull lõhkes märtsis 2008, kui olukord USA-s läks nii hulluks, et kodumaiste kaotuste korvamiseks pidid spekulandid kärpima kulutuste tegemist derivatiivsel toiduaineturul.

Aastal 2010 on seis selline, et näiteks nisu kallines augusti lõpuks juuli algusega võrreldes 40 protsenti, odra hind tegi aga vaid nädalaga 20-protsendilise hüppe. Professor Brauni meelest kujunevadki hinnad hüplikuks, aga üldiselt ikka tõusevad. Ta ei määratle täpselt, kui suurt rolli etendavad hinnatõusus finantsspekulandid, kuid seos on ilmne.

Mida teha? Brauni meelest võiksid maailma peamised viljaeksportijad moodustada nii-öelda virtuaalse viljasalve. See kujutaks endast 20–30 miljardi dollari suurust kapitalifondi, mida kriisi korral kasutada. Kui näiteks hinnad lakke lendama hakkavad, saab selle rahaga hakata tegema tulevikutehinguid kõigil peamistel börsidel ehk stabiliseerida situatsiooni niisamuti kui rahaturgudel teevad keskpangad. Seega oleks see omamoodi maailma viljakeskpank.

Toiduhinnad Eestis

Indeksit kõigutavad enim

köögivili, piim ja munad

•• Juuniga võrreldes mõjutas juulis tarbijahinnaindeksit kõige rohkem toidu kallinemine, millest üle kolmandiku andis värske kartuli müügiletulek.

•• Maiga võrreldes odavnes paprika juunis 37 protsenti ja hapukapsa hind tõusis 31 protsenti. Aprilliga võrreldes olid mais tarbijahinnaindeksi suuremateks mõjutajateks värske köögivilja odavnemine ning piimatoodete ja munade kallinemine.