Transatlantiline kolmnurk
Euroopa Liidu ja Mercosuri vahelised kaubandusläbirääkimised, kuus aastat tagasi sõlmitud kokkuleppe raames, ei ole seni mingeid käegakatsutavaid tulemusi andnud.
Hoopis tragimad on olnud Ameerika Ühendriigid. USA eestvedamisel eelmisel kuul Quebecis toimunud läänepoolkera tippkohtumisel tõotati luua mõlemat Ameerika mandrit hõlmav vabakaubandustsoon aastaks 2005. Selle algatusega näitas USA, et on valmis loobuma aastatepikkusest eestkostja rollist ning soovib oma lõunapoolsete naabermaadega tihedamat koostööd teha.
Loodava vabakaubandustsooni peamiste probleemide - majanduse ja kaubanduse kõrval - valmistab Ühendriikidele, nagu ka mitmele Euroopa Liidu liikmesmaale, tõsist muret demokraatia areng Lõuna-Ameerikas. Seetõttu on USA surunud sõlmitavatesse kaubandus- ja laenulepingutesse demokraatia edendamise nõuded, mis jätaksid tsoonist välja need riigid, mida ei valitseta demokraatlikult.
Quebeci tippkohtumisel Euroopat ei mainitud. Enamikul USA diplomaatidel ja poliitikutel on ilmselt raske mõista, et Euroopal võiksid Ladina-Ameerikas olla oma huvid, et Vanal Maailmal võiks selle regiooniga olla majanduslikke, poliitilisi, ja mis kõige tähtsam, kultuurilisi sidemeid. Lõuna Ameerika esindajad Quebecis ei olnud loomulikult unustanud oma plaane Euroopaga tehtavast koostööst, kuid nemad ootavad, et järgmise sammu teeksid Euroopa riigid.
Üleameerikalise vabakaubandustsooni loomine on tekitanud nii lootusi kui skepsist. Mercosuri riikide kaubavahetus Euroopaga on suurem kui USAga. Ühe Euroopa riigi – Hispaania - investeeringud Lõuna-Ameerikasse ületasid kaks aastat tagasi isegi USA omi. Põhjuseks asjaolu, et Hispaania osales suure õhinaga Lõuna-Ameerika erastamishulluses.
Euroopa ja Põhja-Ameerika konkurents Ladina-Ameerikas ei ole eriti pingeline. Lähima ja suurima turuna on USA suurendamas oma tähtsust regiooni riikidele. Teisalt soovib enamus Ladina-Ameerika maid hoida poliitilisi sidemeid majanduslikest lahus. Põhjuseks kartus muutuda oma suuremast põhjapoolsest vennast liialt sõltuvaks. Iga kord kui vabamajandustsooni kava arutatakse, tõusetub ka hirm, et Põhja-Ameerika võib kasutada seda oma hegemoonia suurendamiseks lõunas. Mitte igaüks Euroopas ja Lõuna-Ameerikas ei usu Washingtoni lubadust, et vabakaubandustsoon ei tähenda teist Monroe doktriini.
Euroopal tuleb oma tegevust Lõuna-Ameerikas laiendada. Pärast 1999. aastal Rios toimunud tippkohtumist on toimunud vähe sisulist arengut. Läbirääkimised Mercosuri ja Euroopa Liidu vahel edenevad teosammul, ennekõike seetõttu, et Euroopa riigid ei soovi teha järeleandmisi. Peamiselt puudutab see põllumajandustooteid, kus ühenduse laienemist silmas pidades on üsna raske järeleandmisi teha, kuigi näiteks Prantsusmaa ja Suurbritannia võiksid selles osas oma seniseid seisukohti muuta.
Suurendada tuleks ka Euroopa Liidu välispoliitilist osalust Lõuna-Ameerikas. Järgmine tippkohtumine Mercosuri maadega toimub järgmisel aastal Madriidis ning Euroopa Liit peaks seal esitama konkreetseid ettepanekuid. Vastasel juhul tekib küsimus, kas Euroopal on üldse mingit rolli Ladina-Ameerikas.
Mõned Euroopa ja ka Lõuna-Ameerika riigid on hakanud rääkima transatlantilisest kolmnurgast. Oleks kahju, kui selle kolmnurga üks telg – Brüsseli ja Rio de Janeiro vaheline side - laguneks.
Andres Mäe
