“Ära sinna küll mine, seal on ohtlik,” hoiatab mind telejaama Antenna Chisinau asedirektor Dumitru Cozmolici, kui küsin nõu Transnistriasse sõitmiseks. “Või äärmisel juhul võta keegi kaasa, kes olukorda tunneb.”

Miski ei ole kaugemal tegelikkusest kui tema ettekujutus. Moldovas võib hirmu pärast 1992. aasta lühikest, kuid verist sõda mõista. Separatistlikus Transnistrias vaadatakse oma ametlike kaasmaalaste peale pigem ükskõikse sõbralikkusega.

“See oli vaid poliitika!” teab enda arvates konfliktile selgitust Transnistria pealinna Tiraspoli lähedal külas elav Nikolai, kes mind oma autoga vaid kümne euro eest Odessast ära sõidutab. “Inimestel on tarvis tööd teha, mitte kakelda. Rääkides teie pronkssõdurist – milleks teil on vaja seda kiskuda?”

Pronkssõdurist tuleb mul sama õhtu ning järgmise päeva jooksul veel korduvalt kõnelda. Transnistrialased näevad temas seemneid samasugusele konfliktile, mis tappis neil üle tuhande inimese. Kohalik Komsomolskaja Pravda toob ära südantlõhestava reportaaÏi, kuidas Eesti OMON gaasitab metallmehe juures lapsi ja vanureid.

Transnistria on täna aga rahu ise. Nikolai jaoks on tema riigi de facto iseseisvus niisama enesestmõistetav kui see, et ta esitab piiri ületamiseks Venemaa passi. Seda või Ukraina oma kasutab enamik, kel on vaja sagedamini üle piiri liikuda ehk teiste sõnadega need, kes hangivad elatist transnistrialastele tüüpilisel kombel – salakaubaveoga.

Nikolai jääb oma käike selgitades arusaadavalt umbmääraseks. “Taksi,” kirjutab ta paberile, kui küsin tema perekonnanime. “Kas kardad MGB-d (riikliku julgeoleku ministeerium – K.P.)?” tunnen huvi, miks ta soovib anonüümseks jääda.

“Mis mul karta?” – “Et äkki lobised midagi ülearust.” – “Pole mul midagi lobiseda!”

Transnistriaga kokku puutunud inimesed kirjeldavad seda diktatuurina. Valimised “võidab” alati president Igor Smirnov. Hiljutine, ülejäänud maailma poolt tunnustamata referendum andis võimude soovi kohaselt tulemuseks pea üksmeelse toetuse piirkonna iseseisvusele ja Venemaale lähenemisele.

Ent erinevalt näiteks Valgevenest tuli Tallinnast veidi suurema elanikkonnaga (ametlikel andmetel 550 000) Transnistrias kaks aastat tagasi võimule opositsioon. Mitte et see eriti korda läheks. Seda, mis vabariigis sünnib, kontrollib president. Või Venemaa. Või maffia. Igatahes mitte siinne rahvas.

Noori poliitika ei huvita

Vähegi aktiivsemad inimesed, nagu näiteks Juliana Abramova kodanikuühendusest Resonance, otsivad eeskätt võimalusi, kuidas lääne rahade eest end välismaal täiendamas käia. Küsimustele poliitika kohta lähevad ta silmad ilmselges imestuses pärani: “Kuule, meil vist mingi vastasleer ikka on… Või…” Ilmselgelt pole neiu sellele kunagi mõelnud. Ka tema noormees kratsib hämmeldunult kukalt.

Märksa enam huvitab neid järgmise päeva konverents Chisinaus, kus on kõne all kahe piirkonna vabaühenduste koostöö.

Just nimelt: kui muule maailmale võib Transnistria paista ohtliku sõjatsoonina, siis tegelikult vurab Tiraspoli ja Chisinau vahel kümneid busse päevas. “Eks ole ka meil natsionaliste,” kinnitavad Tiraspolis sõidukit ootavad Snejana ja Nastea, üks neist venelanna, teine moldovlanna. “Aga lihtsate inimeste vahel meil probleeme pole. Sõbrad, mõistad?”

Et mul kahtluse varjugi ei jääks, kallistavad tüdrukud omavahel südamlikult.

Ametlikul tasandil pole sellist südamlikkust oodata. Kui “lihtne inimene” saab tõesti üle piiriks muutunud rindejoone vaid passi ettenäitamisel (n-ö päris Moldova aktsepteerib ka Transnistria reisidokumenti), siis Moldova presidenti Vladimir Voroninit separatistid sisse ei lase.

Moldova diplomaatide sõnul üritab Transnistria pool nendega suhtlemist üldse vältida. Inimesed Transnistrias teavad aga, mida tulevikult ootavad: et Venemaa nende iseseisvust tunnustaks.

See ei pruugigi olla nii ebarealistlik. Moskva tõmbab otsese paralleeli Transnistria ning hoopis kaugema Kosovo vahele: kui sõltumatuse peaks saama üks, siis – miks mitte ka teine? Külmunud konflikt võib veel õige kuumaks minna. Kuigi nüüd ilma sõjata: selle eest hoolitsevad Transnistrias paiknev Venemaa 14. armee ning Moldova enda pisikesed kaitsekulud, mis ei lase verevalamisest enam mõeldagi.

Millest Transnistria elab?

•• Alkohol, sigaretid, naised ja relvad. Kui uskuda lääne allikaid, võtavad need neli sõna pealkirjas otsitud vastused kenasti kokku.

•• “Ja loomulikult on meil igaühel korteris virn automaate ja treipink nende valmistamiseks!” ironiseerib ühe suurema MTÜ heaks töötav Olinka Conop.

•• Mullu kehtestas Ukraina EL-i pealekäimisel korraliku piirireÏiimi: kõigil Transnistriast Ukrainasse suunduvatel kaupadel peab olema nüüd peal Chisinau tempel. “Blokaad,” ütlevad kohalikud võimud. Mõningail andmeil langes SKP mullu tervelt kümnendiku.

•• Suurem osa tööinimestest elab aga nagu Nõukogude ajal: käib kellast kellani vabrikus tööl ja kui hästi läheb, pääseb autahvlilegi. Palk, milleks on 150– 200 dollarit, väga paljust unistada ei võimalda, aga Eestist veidi (ainult hästi veidi) madalamate hindade juures ära ka ei sure.

•• Korterile eriti ei kulu – kuus ehk 15 dollarit. Ent seegi pole reaalne: Transnistria võlgneb Gazpromile umbes sada miljonit dollarit, mida ta aga ei kavatsegi maksta. Eelmisel kuul sai gaasigigandil villand ja ta müüs võla metallimagnaat Ali‰er Usmanovi kontsernile Metalloinvest.

Paeti kõver tee Moldovasse

•• Et kiiresti ja probleemideta Eestist Moldovasse pääseda, tuleb rahapakke ikka sentimeetrites mõõta. Ja ka siis tähendab lennureis mitut ümberistumist.

•• Mõistlikumad sõidavad ringi, näiteks Bukarestist, aga siis tuleb vähemalt rongi puhul arvestada piiril viietunnise rataste vahetamise ning piletikontrolliga. Või siis Ukrainast: Kiievist Chisinausse pääseb autot kasutades nelja tunniga, ehkki pärast tasuks betoonplaatide peale laotatud asfaldi aukudes sõitnud autol poldid üle pingutada.

•• Ukrainast tulekuga on veel üks mure. Tee viib läbi Transnistria. Diplomaadile kujutab Transnistria piirivalvele oma dokumentide esitamine peaaegu et separatistide tunnustamist.

•• Nii sattuski välisminister Urmas Paet läinud nädalal mõneti ebamugavasse olukorda, kui sõitis avama Eesti arenguabina antud arvutiklassi. Diplomaatiliste allikate kinnitusel nõudis Moldova juhtidel üksjagu peamurdmist, miks läbis Paet separatistlikku territooriumi. Arvutiklass mõjus siiski piisava präänikuna.

Transnistria

Mis on Transnistria?

Venekeelne piirkond

•• Dnestri-äärne Moldova Vabariik kuulutas iseseisvuse välja 1990. aastal.

•• Kaks aastat hiljem pidas ta sõltumatuse kaitseks maha kodusõja. Ehkki tema iseseisvust ei tunnusta maailmas keegi, toimib ta suveräänse riigina oma vääringu, postisüsteemi, armee ning miilitsajõududega.

•• Tal on oma põhiseadus, lipp, vapp ja hümn.

•• Isehakanud riigis elab u 550 000 inimest, kellest kaks kolmandikku räägivad emakeelena vene keelt.

•• Varem Ukraina koosseisu kuulunud Transnistria liideti Moldovaga 1940. aastal, mil Nõukogude Liit okupeeris Rumeenialt praegu ”põhi-Moldova” moodustava Bessaraabia.