Auto vurab mööda surnud lautadest, surnud majadest, surnud surnuaedadest, kus elu lakkas 20 aasta eest. Põllud muutuvad võsaks, majad ahervaremeiks. Asfaldisse lisandub auke.

Tsoon. Auto peatub sisselangenud katusega lauda ees. Kas õhk on siin teistmoodi? Esimesed sammud tsoonis löövad korraga hinge kinni. Kõrvus kumiseb. Hirmust? No millest siis veel?!

Ka tsooni töötajaid ja tsooni veerel elavaid inimesi uurinud tohtrid väidavad, et nende probleemid on eelkõige psühholoogilised. Sest radioaktiivsust ei näe ega kuule, ei tunne selle maitset ega lõhna, kuid tajud iga ihurakuga, et see hiilib su ümber.

Näpud mullas

Silt “Tšernobõl”. Millegipärast võtab selle nägemine võpatama. Sildi ees lösutab koer. Taamal kaevavad mehed auku, suitsetavad. Tšernobõlist, kus pärast katastroofi ehitatud kerged hooned vahelduvad ahervaremetega, juhitakse elu tsoonis, kus töötab ligi 3500 inimest. Nad likvideerivad katastroofi tagajärgi, hoiavad silma peal suletud tuumajaamal, teevad teadustööd. Tšernobõlis töötatakse neli päeva ja elatakse ühiselamus, siis on kolm vaba päeva kodus.

Aerofloti esindushoone aken on puru. Kuuendikku planeedist oma tiibadel kandnud lennufirma silt on ripakil, seintelt langeb krohvi. Linna keskel on monument tuletõrjujatele. Nemad olid esimesed, kes läksid 26. aprilli öösel 20 aastat tagasi võitlusse leekide ja tapva radioaktiivsusega. Monumendi jalamil on kiri: “Meestele, kes päästsid maailma.”

Tšernobõli regiooni juhtkonna hoone ees käib vilgas elu. Ülestõusmispühade eel saavad korda ka lillepeenrad. Larissa Martõnenko ja Olga Terjanteva töötavad Tšernobõlis aednikena kümnendat aastat. Radiatsiooni ei tea ega julge nad karta, töökoht ja tsoonist saadav lisatasu on tähtsamad. Nende rinnas on kohustuslik dosimeeter. See aga ei näita saadud kiirituse taset, vaid üksnes salvestab info arstide jaoks. Naised ei tea saadud doosidest midagi. “Me pole kolm kuud palka saanud,” kostavad nad, puhastades käsi mullast. Kas see on radioaktiivne, ei tea nad samuti. Sest radioaktiivsust ei näe ega kuule, ei tunne selle maitset ega lõhna, kuid tajud taas iga ihurakuga, et see hiilib su ümber.

Kummitused linnas

Tšernobõlist tuumajaama on 18 kilomeetrit, sealt viis kummitustelinna Prõpjatsi, kus katastroofi hetkel oli 47 000 elanikku. Teele jääb nn kümne kilomeetri tsoon, kuhu sissesõit on veelgi enam piiratud kui 30-kilomeetrisse.

Prõpjats (Pripjat) on maailma radioaktiivseim linn. Siin pole ühtegi elanikku. Isegi mujal tsoonis siristavad linnud ei lõõrita siin. Elu lõppes 27. aprillil 1986, päev pärast katastroofi, mil kogu elanikkond evakueeriti.

Paanika kartuses venitati evakueerimisotsusega terve päev. Isegi männimets Prõpjatsi kõrval muutus ülisuurest radioaktiivsusest punaseks, aga evakueerimisega viivitati. Kui lõpuks oli minek, lubati valelikult – vaid paariks päevaks. Esimese katastroofipäeva jooksul said mõned Prõpjatsi elanikud nii suure kiirituskoguse, et nad tuli matta tinakirstudes, vältides nii surnuaia saastamist.

Kibuvits võtab võimust. Ronib läbi asfaldi ja betooni, kaaslasteks teised ogalised taimed. Surnud kultuurimaja, surnud kino Prometheus, surnud hotell, surnud poed, surnud lasteaed. Surnud keskväljakul tiirutasid 20 aasta eest ringi pulmaehteis autod. Katastroofipäeval olid Prõpjatsis kuued komsomolipulmad, taustaks lõõmav ja radioaktiivsust sülgav reaktor, mida peeti peaaegu ohutuks.

Surnud majas kägiseb korteriuks. Mädanev diivan, tühi kapp, kooruv tapeet. Võib-olla just kusagil siin toas eostasid vastabiellunud komnoored oma pulmaööl uue elu, millel polnud määratud maailma näha. Kõigile katastroofi ajal ja järel rasestunud naistele tehti sundkorras abort. Sest radioaktiivsust ei näe ega kuule, ei tunne selle maitset ega lõhna, kuid tajud taas iga ihurakuga, et see hiilib su ümber.

Kärbsed reaktoril

Lasteaed keset 20 aastaga suureks kasvanud võsa. Tühjad voodid. Tolmuga kaetud Moskva olümpia maskott Miša. Seinal pildid võimlevatest tüdrukutest ja poistest. Mis on neist saanud, kui paljud on veel elus? Korraga kostaks justkui laste kilkeid. Ei, vaid pingul närvide pinin.

16-korruselise ahervareme tipus kõlgub endiselt hiiglaslik Nõukogude Liidu vapp. Just sellesama hoone katusel päevitas katastroofi päeval üks noormees, kiites kamraadidele, kui hästi täna päike võtab. Taamal lõõmas reaktor. Juba samal õhtul viidi noormees haiglasse. Sest radioaktiivsust ei näe ega kuule, ei tunne selle maitset ega lõhna, kuid tajud taas ja jälle iga ihurakuga, et see hiilib su ümber.

Linna taustal paistab Tšernobõli jaam, kõige ligemal neljas energiaplokk, kus toimus katastroof. Seda katva sarkofaagi pinnal ronivad valgetes tunkedes töölised kui kärbsed seinal. Nad parandavad, putitavad. Sarkofaagi tervis pole hea, vaja on uut.

“Ega me pole tulnud siia surema, vaid töötama,” seletab optimistlik daam tuumajaamas Moskva ajakirjanikule, seistes plahvatanud reaktori mudeli kõrval. Ajakirjanik kirjutab, ta käsi väriseb. Nende peade kohal plingib sinises kirjas tablool arv 123. Niipalju milliröntgeneid tunnis on sel hetkel tuumajaama katusel. Meeltes taob: seda ei näe ega kuule, ei tunne selle maitset ega lõhna, kuid tajud taas iga ihurakuga, et see hiilib su ümber.

Sead tänaval

Ajaleht lendab krabinal üle Prõpjatsi peaväljaku. Kuskil siin vedelesid pärast katastroofi koerte-kasside laibad. Elanikud ei tohtinud oma lemmikuid linnast lahkudes kaasa võtta. Nälgivad loomad alustasid olelusvõitlust. Koerad kogunesid karjadesse, sõid kasse. Mõni nädal hiljem lasi kummitustelinna saadetud erikomando koerad maha, jättes korjused tänavaile. Veel mõni aeg hiljem kohtusid linnas töötanud päästjad näljast hullunud kodusigadega, kes sõid koerte korjuseid.

Ümbruskonna küladest kostis automaadivalanguid, mis vaheldusid lehmade meeleheitliku ammumise ja hobuste hirnumisega. Tsooni jäetud kariloomad hukati samuti.

Linna sildi ääres vehib sabaga ime – prševalski hobune, loom, keda varem looduses ei kohatud. Nüüd on nad zooloogiliste eksperimentide käigus loomaaiast tsooni toodud ja tunnevad end hästi. Nii väidavad teadlased. Lisaks on toodud radioaktiivsetele heinamaadele ja metsadesse piisoneid. 20 aasta jooksul on tsooni juurde tulnud 40 uut looma- ja linnuliiki. Aga toonekured pole naasnud. Ju nad teavad, et radioaktiivsust ei näe ega kuule, ei tunne selle maitset ega lõhna, kuid tajud taas ja jälle iga ihurakuga, et see hiilib su ümber.

Siiski, otse tsooni veerel hakkab silma kurepesa, mida kroonib punase nokaga peanupp. Ju lähevad asjad paremuse poole. Siiski väidavad teadlased, et reaktoris olnud radioaktiivse plutooniumi lõplikuks poolestumiseks ehk ohutuks muutumiseks kulub aastatuhandeid.

Seni hõljub tsooni kohal nimetu hirm.

Lenini-nimeline katastroof

•• Eelmise sajandi 70. aastatel tööd alustanud Lenini-nimelisest Tšernobõli aatomielektrijaamast pidi saama maailma suurim elektrijaam.

•• Katastroofi hetkel töötas neli tuumareaktorit, viiendast ja kuuendast plokist oli valmis ehitatud umbes 80 protsenti. Kokku kavandati kuni 16 energiaploki ehitamist.

•• Plahvatus toimus 1986. aasta 26. aprillil kell 1.23 tuumareaktoriga läbi viidud eksperimendi tõttu.

Plahvatanud neljanda ploki katusel oli katastroofi järel radioaktiivsus nii kõrge, et surmava doosi saamiseks piisas sekunditest.

•• Veel nädalaid pärast katastroofi tohtis reaktori ligiduses töötada vaid minut-poolteist järjest.

•• Tšernobõlist tõusnud radioaktiivne pilv läks üle Ukraina, Valgevene ja Poola, saaste jõudis ka Skandinaaviasse ja Venemaale, isegi Jaapanis mõõdeti kõrgendatud radioaktiivsust.

•• Tšernobõlis saadud ülemäärase kiirituse tagajärjel on tänaseks surnud ligi 4000 inimest, teist sama palju sureb veel.

•• Kuni viis miljonit inimest sai katastroofi tõttu radiatsiooni üledoosi.

•• Avarii likvideerimiseks tegi tööd ligi 600 000 inimest, nende hulgas ka tuhandeid Eestist sundmobiliseeritud mehi.

•• Tsoonis asub 460 radioaktiivsete jäätmete matmispaika, veel pool tuhat on leidmata ja kaardistamata.

•• Tänaseks on Tšernobõli tuumaelektrijaam suletud. Tsoonis töötab 3500 inimest, kes tegelevad katastroofi tagajärgede likvideerimisega ning jälgivad sarkofaagiga kaetud reaktorit.